Raadios töötavad ka ajakirjanikud

Ma ei tea palju inimesi tänapäeval raadiot kuulab, aga kindlasti on neid rohkem kui mina üksinda. Ma isegi oletan, et neid on rohkem, kui neid inimesi, kes ajalehti loevad – ükskõik kas internetist või paberilt. Kuulasin just Keskpäevatundi ja kõrvu jäi kriipima ajakirjaniku lause, kes kritiseeris, et Ida-Virumaal on mingi ajalehes töötav ajakirjanik, kel pole vastavat haridust. Ajalehtede ajakirjanikud saavad meil pidevalt vastu pead. Nende jaoks on isegi hellitusnimi “Lapsajakirjanikud” ja tuntuimas interneti uudisportaalis töötab “Delfi Debiilik”. Kuid kui võrrelda omavahel ajalehtedes ja raadios viimastel aastakümnetel toimunud muudatusi, siis on ajalehed säilitanud oma peamise funktsiooni lugejat harida, aga selliseid raadioprogramme, kus ajakirjandusest pole enam midagi järgi jäänud, on meil tohutult. Raadios on lihtsam ka – ajalehes ei pane kõiki lehekülgi lihtsalt muusikat täis ja lehe päisesse lülitad mõne teise lehe uudistete lühivariandi. Ajalehte nii juba ei tee, et jätad ainult küljendaja ajalehte tegema. Raadios on võimalik 24 tundi vaid “küljendamisega” täita ja rahvas kuulab hea meelega.

Oma õnnelikumal raamatuostul võtsin endale 5 krooniga raamatu “Raadioajakirjandus “. Originaal on trükitud mingil skandinaaviamaal 1989 aastal. Mõtlesin, et panen sealt kirja näpunäiteid, mis mulle kui kuulajale olulised tunduvad ja mida meil raadiojaamades, ja miks mitte ka telekas, eiratakse.

Kuna raadiokuulaja ei näe, kes stuudios juttu räägivad ja tagasi kerida ka ei saa, siis peaks tihemini nimetama rääkivate inimeste täisnimesid. See kehtib ka reklaami kohta. Mind koledasti häirib, kui ma satun kas raadios või telekas mingit reklaami või saadet poole pealt kuulama ja ma ei saagi teada, millest või kellest jutt käib, sest alguses ilmselt seda mainiti, aga mina ju algust ei kuulnud. Kui alguses öeldakse mingi nimi, mida ma ei tea, aga selgub, et ta räägib midagi huvitavat, siis alles mind huvitab, kes too oli. Või räägitakse, et tuleb mingi üritus ja pärast ei öelda, et millal ja kus. Muusikaraadiotes öeldakse nimesid veel eriti harva (laulu esitaja ja laulu nimi), grupikaupa ja nii nagu jumal juhatab.

Telekas ka. Kui stuudios on hulk inimesi, siis võiks iga kord tulla nimi ja organisatsiooni nimi ekraanile, kui ta sõna võtab. Uudistediktori ja saatejuhi nimi pole nii oluline, sest tema vahendab kas teiste peategelastega uudiseid, või juhib juttu, mitte ei esine tähtsa avalduse või uue ideega. Telekas ei teeks paha, kui näiteks vestlussaates oleks teema pealkiri ka kuskil üleval nurgas olemas. Ning kui uudistes esineb mingi minister, võiks tema nime juures olla parteinimi.
Raamatus on antud nõu ka raadios kasutatava keele kohta. Keel peaks olema võimalikult lihtne ja arusaadav, pole vaja imelikke võõrsõnu ja keerulisi metafoore. Raamatus on isegi soovitus, et kui tahetakse rääkida mingist keerulisest küsimusest, ei tasu intekat võtta kõrgelt haritud inimeselt, kes end arusaadavalt väljendada ei oska. Alati võib ju leida kellegi, kes oskab lihtsaid lauseid ilma võõrsõnaliste ilustusteta selgelt välja hääldada. Kirjutatud teksti loed arusaamatuse puhul uuesti üle, raadios vahetad kanalit.

Ning vastupidine olukord. Ajakirjanik tahab rääkida mingi täiesti tavalise inimesega. Sel juhul ei tohi ta asetada inimest olukorda: “Noh, vaatame, kui tark sa oled!” või “Ära sa nüüd midagi ära vusserda!”

Kui aga kutsutakse stuudiosse hulk erineva meedias rääkimise kogemusega inimesi, kus näiteks üks poliitik räägiks järjest tund aega ja teine arvab, et vaikides jätab endast parema mulje, peaks ajakirjanik aitama just neid vaiksemaid rääkima, et keegi rühmasaatest monoloogi ei kujundaks.

Raamatus on veel hulk igasuguste tehnikate kirjeldusi ja konkreetseid näiteid. Igatahes ei ole nii, et suva inimene, kes on näiteks ajalehes ajakirjanik, läheb raadiosse ja on seal ka kohe tegija. Ka raadioajakirjanikuks peab õppima. Õppimine ei tähenda vaid koolis käimist, vaid võib piisata ka vastava kirjanduse lugemisest. Raamatus oli ka öeldud, et iga inimene ei suudagi ära õppida, kuidas kirjeldada seda, mida ta näeb.

3 thoughts on “Raadios töötavad ka ajakirjanikud

  1. Indigoaalane 14. märts 2010, 13:34

    väga nõus! Kuidas nüüd korraldada see, et info ja teadmised tegijateni jõuaks…:)

    Like

  2. Tatsutahime 14. märts 2010, 23:07

    Tjah, ma tegelikult ei arva, et tegijad ei tea seda. Ma arvan, et nad teavad, aga ei kasuta – mingitel endale kasutoovatel põhjustel.

    Like

  3. luize 15. märts 2010, 10:17

    Ma sellega päris nõus ei ole, et kirjutav ajakirjandus harimise mõttes rääkivast ees on. Möla on rohkem igal pool, raadioid, televisioone, ajalehti-ajakirju on ju juurde tulnud. Kurb aga tõsi.Teleprogrammis on rääkijatel ikka enamasti kiri all, et kellest jutt. Mulle vähemalt on küll silma jäänud. Aga raadios on sellepärast keeguline kogu aeg stuudios olevaid inimesi tutvustada, et siis jääb ju vähem aega asjast rääkimiseks. Sellepärast inimesed ju lõpuks sinna kutsuti.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: