Folkloor ja ajalugu

Blogimine jääb aina harvemaks. Ma olen endale leiutanud hulga muid internetis aja surnukslöömise meetodeid. Kõige valdavam neist on geni.com. Kes veel ei tea, siis see on ingliskeelne internetikeskkond, kus saab oma sugulasi puusse toppida. Minu kogemuse järgi on sellesse sõltuvusse haigestunud arvestatav osa eestlasi, mina sealhulgas. Lihtsalt hämmastav, kui palju eestlaseid sealt leida võib! Positiivse külje pealt võiks öelda, et sugupuu-uurimine on tegelikult enam-vähem teaduslik tegevus ja kui nii palju inimesi tegeleb osaliselt teadusliku tegevusega, on tegemist äärmiselt positiivse nähtusega.

Kuna ma olen kirikuraamatuid juba mingi kümme aastat risti ja põiki uurinud, on mul tekkinud huvi, et kuidas sugupuuvärki tegelikult ja teadusmaailma seisukohalt tehakse. Eile võtsingi teema ette ja sain teada palju huvitavat. Leidsin internetist ajakirja, mille nimi on Perepärimus alapealkirjaga “Rahvaluule ülemastme kursus”. Ei tasu end sest “ülemast astmest” kõigutada lasta. Täiesti arusaadav materjal igaühele, kes oma mingi esivanemate juurika on vähemalt 19. sajandi algusesse välja vedanud. Ma olin nendele teemadele varemgi mõelnud, aga ma ei oskanud neisse kuidagi suhtuda.

Sugupuud saab uurida mitmeti ja nagu tänapäeva teadusele omane, on kõige vahvam segada erinevaid stiile. Faktipõhine uurimine põhineb dokumentaalsel tõestusel. Sugupuu puhul on kasutusel erinevad kirikuraamatud, kus on antud inimeste sugulusastmed ja kuupäevad. Tulemus on uhke, aga kuivavõitu. Teine meetod on panna kirja, mida inimesed mäletavad ja räägivad ehk rahvaluule. Rahvaluule on äärmiselt põnev valdkond. Leidsin jutu, kus räägiti, mida eestlased mäletavad ja kuidas nad asju hindavad. (Seal jutus mainitakse ka “Keisri hullu” ja kuna mu ühed esivanemad madistasid seal läheduses, Võisiku mõis, siis loen nüüd raamatut pisut suurema huviga.) See artikkel kinnitas minu tõdemust, millega ma olen Eesti ajaloo-uurimisel kokku puutunud – inimesed mäletavad asju valesti, nad ajavad segi ajad ja inimesed. Nimedest ma ei räägigi.

Nimed on on ajaloo üks hullemaid osasid. Vanaema rääkis alati, et ta venna nimi oli Pärnald. Kirikuraamatus on Bernhard. Kui mujal Eestis on Jürid, siis Jõhvi kihelkonnas asendab Jüri (või Jürri) hoopis Jurg. Kusjuures mul tekkis mõte, et praeguste eestlaste nimede täpsuse küsimus on ka kuidagi meie ühiskonna eripäradega seotud. Meil aetakse näpuga paberites rida ja nii kuis paberil on, nii peabki jääma. Mul on tuttav Hollandi parlamendiliige, kelle nime ma tean küll. Ta on igal pool sama nimega – parlamendi ametlikus nimekirjas, ajalehtedes, ilmselt ka valimisnimekirjades. Mingi hetk aga leidsin kuskilt, et see polegi ta passisolev nimi, mis on küll sarnane, aga pikem. Ja keegi ei tunne huvi. Meil võib valimisnimekirja ainult passinime kanda, kunstnikunimi ei tuleks kõne allagi. Noh ja mittekunstnikud tavaliselt kasutavadki passinime.

Aga teine asi on igasugu juttudega minevikus toimunust. Enda kohta ju inimene teab, et igasugu jama ei taha mäletada ja kui peab mäletama, siis on kasulik see teistsuguseks mõelda. Optimistid mõtlevad kaunimaks, pessimistid kujutavad ennast meeletuks kannatajaks. Selle kohta on väga põnev jutt ajakirjas Konflikt, kogemus ja nostalgia perepärimuses Eesti ja Soome näitel (pdf). Seda teadustööd lugedes meenus mulle täiesti tahtmatult Mart Laar ja tema promotud Eesti “ajalugu”. Ilmselt mõned on näinud telekas naljaklippi küüditamisest, kus perekond hüppab rõõmust lakke, kui saab teada, et neid viiakse Täiesti Tasuta Siberisse. Ma ei taha väita, et Siberis oli kuurort. Kuid see on vaid väga ekstreemne näide. Ka pisemaid eluseiku saab samamoodi erinevatest äärmustest käsitleda, iseasi, kas sel juhul on ikka tegemist ajalooteadusega. Peale tolle teadustöö lugemist tekkis tahtmine suurem osa Eesti 20. sajandi “ametlikult ajaloost” lihtsalt folklooriks nimetada – inimesed mäletavad asju nii, nagu neile kõige rohkem meeldib.

Nu ja nii ongi, et ise ka ei tea, miks see sugupuu-uurimine nii haarav on. Kas ma peaks kinni võtma ideest, et mu esiisa oli külas tuntud ravitseja või pole see oluline? Ma ju tegelikult tean, et paarsada aastat tagasi ei teadnud isegi arstid ravimisest suurt miskit ja inimesed surid nigu kärbsed ja suure suremuse kompenseeris rasedusvastaste vahendite olematus. Või äkki peaks tüütama hoopis tuttavat, kes oskab vanadest saksakeelsetest käsikirjadest aru saada? Mida mu esiisa ikkagi tegi seal mõisas, kus talle küla esimene perekonnanimi pandi? Nii palju ma igatahes noist folkloristika juttudest kõrva taha panin, et perenime päritolu ei pruugi sugugi tõele vastata.

PS! Mina ei tea, kes sel pildil poseerivad. Ilmselt on keegi neist pärit Kaalepist, kuna leidsin foto sealt pärit inimese albumist.

2 thoughts on “Folkloor ja ajalugu

  1. Anonymous 20. märts 2010, 21:49

    oppinud

    Like

  2. Anonymous 20. märts 2010, 21:49

    hea algus

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: