Tõstetud

Ma ei tea palju mulle üldse Isemõtlemise blogisse lugejaid oli jäänud, sest ega ma ju kirjutada enam ei viitsinud. Põhjuseks see loll saaga andmekaitse ja päevalehe artikliga. Viimaseks piisaks saigi Tallinna ringkonnakohtu otsus. Kohtuotsuse minu kahjuks (ehk siis AKI kahjuks) põhjuseks oli, et kuna ma pean blogi, siis ma olen avalik isik, kellel eraelu pole ainult tema oma vaid kogu maailma oma. Aga kohtus oli isegi huvitav.

Ma olen üks kord varem kohtus käinud. Siis kui ma rasedana ja uuesti autosõitu õppima hakanuna ühes poe parklas Tallinna ühe kallihinnalisema auto külge riivasin ja jalga lasin, sest pold tal häda miskit. Nojah, igatahes teadis turvakaamera kõike ja ma maksin seda kurramuse autot mitu aasta, vist. Ei mäleta, raha on mõtetu.

Seekord oli kohtus ka huvitav. Keisi põhiuba oli kohtuniku ja päevalehe juristide arvates kindlaks teha, kas mu isik on avaliku huvi objekt või mitte. Või noh, et kas ma olen sitaks kuulus inimene. Istungi alguses annavad kõik oma ID-kaardid kohtunikule ja ta paneb need kirja ja annab isiklikult tagasi. Kuigi ma olen ju tuntud inimene, kohtunik mind ei tundnud ja mõtles tükk aega, et kes kohtusaalis olevatest 5 võõrast inimesest, kellest 1 on mees, võiks minu ID-kaardi omanik olla. Inimestel on kalduvus juuste järgi inimesi ära tunda. Minu puhul see trikk ei tööta. Kohtunik vaatas mind ja kaarti ning tunnistas, et ta ei oskanud neid kahte kokku viia. Kuid ega ta muidu ka eriti terav pliiats polnud.

Mulle tegelikult meeldib küll teema “Mina ja maailm”, kuid kohtuistungil enam ei meeldinud. Kohtuniku arvates oli see päevalehe artikkel väga nummi ja ta ei saanud aru miks see mulle ei meeldi. Mina, loll, ei oskanud ka suud piisavalt kinni hoida ja selgitasin, et see jutt pole tegelikult minust, sest ma pole idavirust pärit lüpsja, kes õppis EBSis magistris. Kohtunik väitis, et unistus võis ju selline olla ja eks ajakirjanik olegi kirjanik ja suhtub asjasse loominguliselt.
Loll mina ja mu suur suu. Päevalehe juristid aga teadsid, et ma pean blogi ja võitsid, et blogipidajad kirjutavad oma erelust tervele maailmale ja tahavadki tuntud olla. Ei aidanud mu väide, et mu blogi on anonüümne ja ma ei kirjuta seal oma pereelust. Loll mina. Blogipidajad on edevad ja punkt!

Kohtunik ütles, et õppisid lüpsjaks, oled lüpsja. Tema olevat keskkoolis müüjaks õppinud. Oma põhjendustele leidis ta aluse eesti viki artiklist, millest selgub, et ma olen maruoluline isik. Või noh, kohtuotsuses on see kirjas nii:

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul eksisteerib ülekaalukas avalik huvi, mis seisneb ajakirjanduse teisese eesmärgi täitmise tagamises ehk juba kajastatud uudiste säilitamises ja avalikkusele kättesaadavaks tegemises, arvestades seejuures interneti arhiivi olulisust allikana  hariduslike ja ajalooliste uurimuste läbiviimiseks ning selle tasuta avalikkusele kättesaadavust.

Ringkonnakohtu hinnangul on avalik huvi üldsust huvitavate isikuandmete avalikustamiseks  niivõrd oluline, et kaalub üles S. K. eraelu riive intensiivsuse.

Kohtuotsuses pole enam sõnagi, et keiss käis ühest artiklist internetis. Ühest konkreetsest artiklist. Oma otsuses lajatas Kohtunik täislabidaga minu suunas. Mida ma nüüd selle kohtulikulikult tõestatud olulisusega peale hakkan, pole aimugi. Ilmselt ongi “kuulsate” saatus, et neil on palju minasid – igaüks mõtleb endale valmis sobivaima. Kuna mind ju tegelikult keegi tunne, siis võin ma kogu jama peale sülitada ka. Kuid inimesed, kes kirjutavad blogisid või ajalehtedesse artikleid, võiksid arvestada, et tolle kohtuotsuse järgi on kõik siuksed inimesed need, kelle isikuandmed on rahva jaoks olulised ja ei kuulu vaid neile.

Ma ei tea, kas ma nüüd rohkem blogida viitsin. Igatahes on blogist väga mõnus loetud raamatute ja vaadatud filmide ning mõeldud mõtete kokkuvõtteid vaadata. Nad on küll mõjutatud enda paremaks kirjutamise ideest, aga ikkagi. Vahetevahel on hea end tühjaks kirjutada. Ja just avalikult, mitte vaid endale.

%d bloggers like this: