Võin seinale suure risti joonistada

Joonistatud rist tähistab minu suursaavutust. Minu jaoks on 10 tundi ja 133,3 kilomeetrit ratta seljas suursaavutus. Käisime sel nädalavahetusel esimest korda Roheliste Rattaretkel. Ma ei teagi täpselt miks just sel aastal see pisut hullumeelne mõte teoks sai. Eks ma olen enne ka mingi 30-40 kilti rattaga järjest sõitnud, aga see matk oli ikka päris pikk katsumus.

Rattaretk sai alguse juba neljapäeval Palamuselt. Päevaplaan oli ümmarguselt 40 kilomeetrit ja need kilomeetrid oli kolme päeva kõige hullemad. Hommikul autoga Palamuse poole teele asudes oli kraadiklaas kuskil 5 soojakraadi piires ja vihma kallas halastamatult. Kui me lõunaks Palamusele jõudsime, oli kõik kohad rattureid täis ja vihm üle jäänud. Autode tarbeks oli parkla mingil karjamaal, kuhu autod järjest porisse jäid. Meie sidrun-tank oli tubli ja sai kenasti ära pargitud. Ise tegin! Ja siis see rattamatk hakkaski.

Asfaldil sõitu oli suhteliselt vähe, poriseid mäkketõuse see-eest piisavalt. Mingi hetk tundsin, et igasugune mäkketõus on surm jalgadele. Kehaosa, mis sadulat toetab, läks samuti iga hetkega valusamaks. Mõnel hektkel voolas seljal higi, teisel tundus neljakihiline riietus täiesti paras. Jõgeva ehitustarvete poest ostetud lumememmeks maskeerumise maalrikombekas oli igati õige äkkmõte.

Ja kõht läks tühjaks, sest juua me küll võtsime kaasa, aga süüa mitte ning matkahinnas oli vaid õhtusöök. Lõunasöögi pidi ise ostma. Nii halba ja kallist makaronilöga pole ma vist kunagi söönud. Järgmistel päevadel sõitsime õigest marsuudist mööda ka sel põhjusel, et lõunaks normaalne söögikoht leida.

Kuid ega ma viriseda küll ei taha. Hoolimata vaikselt lähenevast surmaeelsest tundest, suutsin ma enne matkaplatsi ka kõrvalepõike teha, et geopeituse aare ühe mäe otsast ära tuua. Järgmisel päeval kohatud meesterahvast geopeitur seda aaret tänu väsimusele võtta ei suutnud.

Ma õhtuseid üritusi kirjeldada ei viitsi, sest peamiselt sisaldas meie esimene õhtu telgisiseseid tegevusi. Saime teada, et meie õhkmadratsi parandamiseks ei piisa mäkkaivari teibist, et meie kõrvaltelgis on kari poisse, kes nägid välja nagu 15 ja tellisid, et sõber tooks neile nina peale 3 tasuta naist; et ümberkaudsete omavahelised jutud olid suht sisutühjad ja et naabertelgi naisele ei meeldigi tema mehe kasutatud sokid.

Laupäevane päevakava sisaldas 80 kilti rattasõitu. Kuna ma ikka sporditegemist tegelikult ei armasta, siis oli meie plaanis päris mitu lõiget. Lõpeks õnnestus küll vaid 10 kilti lühendust, aga asi seegi. Palju sõitsime korralikel teedel ja kõht oli täis, mille tulemusel saabusime teise päeva laagripaika korralikult kiirendades ja värsked nagu agurtšikud. Päeva kaunistanud 25 soojakraadi oli taevas korralikeks äikesepilvedeks vormistunud ja mõni minut hiljem saabumist, oleks meid täiega ära ligundanud.

Kuna laupäev oli miljoniga postiivne, võtsime õhtul aktiivselt igasugu ühiskondlikust elust osa. Viimase käiguna lahendasime igasugu põnevaid joogikooslusi. Mina isiklikult sain pakkumise, et ma paistan pimedas nagu 26-aastane ja paarilt tuttavalt pakkumisi seksuaalsemat laadi tegevuseks, mis ma siiski tagasi lükkasin. Või siis edasi. Igatahes oli lõbus ja turvamehed käisid viisakalt palumas, et me vaiksemalt oleks.

Hommikul 8 aeg ülessetõustes oli pisut kahtlane tunne, kuid sport on parim pohmarohi ja ka matka viimased kilomeetrid möödusid vurinal. No ja siis sõitsime koju. Mul on palju pilte ka, väike ülevaade siin. Ongi kõik🙂

%d bloggers like this: