Praegused otsused saadavad meid surmani

Kõige rumalamaks ministriks võiks viimase 20 aasta ministritest valida Hanno Pevkuri. Võimalik, et see on ka kuidagi sümptomaatiline praegusele ajale. Kunagi varem pole tundunud, et valitsus peab end kõigutamatuks ja võib teha, mida tahavad, sest rahvast ei huvita. Natuke huvitab, aga umbes tasemel, et ega me niikuinii midagi teha ei saa ja küll valitsus on tark piisavalt ja üldse on meil poliitikuid liiga palju. Mõnikord tundub, et valitsusel on lausa kasu majanduslangusest, sest see annab hea põhjenduse “kriisireguleerimiseks”. Kriis, aga teadagi, on koht, kus tuleb vastu võtta valusaid otsuseid, neid tuleb teha kiiresti ja otsused ei kuulu vaidlemisele. Mis viga kärpida sotsiaalkulutusi sildi all, et meil pole raha.

Ma olen varem ka sellest kirjutanud, aga kordamine ei tee paha. 1970ndad oli maailmas majanduskriis, mis NSVLi ei puudutanud. Sel ajal tegid kapitalistlikud riigid erinevaid olulisi otsuseid just sotsiaalvalkonnas ja otsuste iseloomu järgi kujunes nende riikide sotsiaalsfäär iseloomulikuks. Skandinaaviariigid otsustasid, et ühiskonna nõrgemad vajavad toetamist isegi siis, kui ajad on rasked. USA, Inglismaa, Austraalia jms otsustasid, et kuna riigil eriti raha pole, siis las erafirmad tegelevad sotsiaalteenustega. Euroopa teised suuremad riigid tegid oma otsuseid vastavalt rahva nõudmistele ja nii jäid Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias jne suurem osa sotsiaalteenustest rahvale alles.

Praegu on täpselt samasugune aeg ja tehakse uusi otsuseid, mis jäävad erinevate riikide inimesi mõjutama aastakümneteks. Kes üritab oma olukorda muuta (USA üritab rohkem sotsiaalteemade eest vastutama hakata); kes tegutseb vastu rahva tahtmist, kandes sealjuures kaotusi, mis jäävad armidena kauaks rahva hinge (Kreeka), kes müüvad riigi maha ja suudavad sealjuures rahvast veenda, et nii ongi kõige parem (Eesti).

Pevkuri eilne jutt kuidas tema kedagi vägisi kinni hoidma ei hakka, näitab, et tegelikult teda ei huvita. Ettepanek, et meie ülikoolis koolitatud arstidelt peaks õpperaha tagasi küsima, kui nad Eestist ära lähevad, on muidugi veel hullem. See näitab viha ja kadedust. Aga viha on vähemalt tunne, meie sotsiaalminister on tundetu nagu ka ülejäänud ministrid. Ma saan aru küll, et kui viha pimestab nii palju, et ENSV peale mõelda, läheb iga kord pilt ära, siis ei olegi võimalik ratsionaalselt tegutseda. Kuid vaid vaimselt ebastabiilne inimene laseb end juhtida mõtetust vihast.

Tegelikult oleks meil paljugi nõuka ajast õppida. Seoses selle arstide äraminekuga meenus mulle üks nõuka aja soodustus, mis väga hästi töötas. Peale teise eestlase söömislembelisuse on eestlaste suurim armastus kinnisvara. Nii on see juba sajandeid olnud, kus talupoeg oli nõus, et teda loomana ära kasutatakse, peaasi, et lootus oma maalapile säiliks. Kui ka lootus oma maalapile ära kadus, läks ta eestist minema sinna, kus lootus suurem oli.

Nõuka ajal pakuti neile õpetajatele, kes maakooli tööle läksid, korralikku elamispinda, mille eest ta pidi poole vähem üüri maksma kui tavaline kolhoosnik. Ma arvan, et kui näiteks arstide tarbeks ehitada korralikke maju, kus nad väikese üüriga rahulikult elada saaks, oleks neil Eestis äramineku huvi hoopis väiksem. Ja meie parempoolsed ju kohutavalt armastavad kõiki sotsiaalprobleeme majade ehitamisega lahendada. Miks nad sedatüüpi lahendust pole soovinud?

Tegelikult on selline inimeste otseste vajaduste rahuldamine ka uusliberaalsete majandusõpikute jutt. USA suurfirmad teevad oma töökohtade ligidusse eramud, spordikompleksid, kultuurivärgid jne eesmärgiga, et töötaja oleks firmaga nii kõvasti seotud, et ta ära minna ei tahaks. Pealegi on ta siis ka pidevalt töökoha läheduses ja võib kolleegidega “firmaväärtuseid arutada”😀

Kuid ega majaehitus pole kindlasti mingi võluvits, mis kõik probleemid lahendab. See on vaid 1 pisike mõte. Näide, kuidas inimesed alluvad tegelikult präänikudressuurile palju paremini kui piitsavihinale. Kuigi jah, piitsaga oleme me ka päris harjunud.

%d bloggers like this: