Kuidas rohelised parteid peaks tegema

Roheliste partei asja mõte tuli täna õhtul Pealtnägija kordust vaadates. Eks ma olen seda kaudselt ka varem teadnud, aga saates oli lõik sellest nõiakaevu ja kaevanduse asjast. Kes pealnägijat pole näinud, siis seal oli lõik, et igasugused erinevad tuntud lauljad tegid ühislaulu. Kõik olid vaimustunud, et üle pika aja on nii palju lauljaid ühise asja eest kokku saanud.

Mingi nädal aega tagasi nägin (aga äkki hoopis kuulsin või lugesin) ühe tavainimese arvamust meeleavaldamise kohta. Ja see on mõte, mida tasuks kõrva taha panna. Naine rääkis, et temale see nõiakeavu-kaevanduse protestiasi meeldib. Meeldib, kuna see on selge ja arusaadav. On olemas konkreetne eesmärk. Käegakatsutav, arusaadav.

Need eesti kuulsad lauljad arvasid täpselt samamoodi kui too juhuslik naine – nõiakaev on käegakatsutav asi, mille poolt on lihtne seista. Siin mängib tugevalt kaasa ka meie minevik. Eesti iseseisvumine sai alguse väga sarnasest asjast. Kõik teadsid, et Maardus on “rebasesaba” – fosforiiditööstuse korstna suits, mis sümboliseeris keskkonnareostust ja kaevandust. Inimesed tahtsid seista kaevandamise ja keskkonnareostuse vastu. Ning see oli rahvuslik manifestatsioon.

Too eesti seksikas laulja ütles umbes-täpselt sedasama. Jah, ta ei öelnud, et me oleme rahvuslikult rohelised, sest “keskmine eestlane” on poliitiliselt harimatu. Kuid ta rääkis, et ta on paljude oma sõprade puhul näinud, et neis on tekkinud mingi “oma maa kaitsmise tunne”. (Kuna ma sõnastust ülesse ei kirjutanud, siis ma ka täpseid sõnu ei mäleta.) See laul, mida nad laulsid, omas rahvalaulu juurikat. Laulus räägiti oma maa kaistmisest.

Inimesed tunnevad, et nõiakaev on nähtus, mis köidab. Tänavukevadine suurvesi tekitas olukorra, kus kõik, kes vähegi suutsid, vedasid end nõiakaevu keemist vaatama. Vett üleajav kaev tekitas neis inimestes mingi suurema loodusjõu kogemise tunde. Selgitus, miks kaev uputab, on igav ja liiga keeruline. Jutt, et võluvitsaga ei saa maa-aluseid jõgesid määrata ning et nende salapäraste jõgede olemasolu ei kinnita ükski tõestatud vahend, ei huvita suurt kedagi. Jutt, et see kole kaevandus ei toimi üldse mitte nii, nagu nõiakaevu kaitsjad oma harimatuses väidavad, kõlab suht-koht kurtidele kõrvadele. Inimesed kuulavad jutte, mis on lihtsalt arusaadavad ja emotsioonaalsed. Nagu ka see laul, mida hulk lauljaid nõiakaevu kaitseks ja kaevanduse vastu linti laulsid. Laulus kõlas ka libahunte jms. Libahunte ei usu loodetavasti tõesti keegi, kuid inimesed armastavad muinasjutte ja eestlastele meeldivad rahvuslikud muinasjutud.

Ning nüüd ma siis jõuan tagasi pealkirja juurde. Meie roheliste partei vajaks uut lähenemist. Strandbergi tehnokraatia ei tööta enam, sest Strandbergi huumorimeel on Riigikogu koridorides ära kulunud. Lääne-Euroopalik vasakapoolne rohelisus pole seal parteis kunagi sõnaõiguslik olnud. Rohelised peaksid populaarsuse tõusuks pöörduma tagasi üheksakümenedate alguse rohelisuse juurde. Rahvuslik-roheline võiks olla märksõna, mis töötaks.

“Kaitseme oma loodust regilauludega!”
“Kaevandus hävitab meie loodusime!”

Ida-Euroopas on kõik rohelised parempoolsed ja rahvas süüdimatult natsionalistlik. Ega ma ju niukest seisu ei tahakas, aga mis ma teha saan.

%d bloggers like this: