Mahtra sõda. Eduard Vilde

Muidugi olen ma seda raamatut varem lugenud. Mäletan, et raamat meeldis mulle. Nüüd ma enam päris samamoodi ei mõtle. Lugemisele läks päris pikk aeg ja aegluse süüdlaseks võib mittemeeldimist pidada.

Mind häris raamatu väga tugev nn. ideoloogiline kallutatus. Maailm ei ole must-valge, kuid “Mahtra sõja” tegelaste maailm oli kenasti kaheks jaotatud: kes olid pahad, olid üdini vastikud ja teised olid igal juhul head, isegi kui nad “pahandust” tegid, sai seda nii kujutada, et see inimese üldpilti liialt ei mõjutanud. Pahad olid loomulikult mõisnikud, kupjad, opmanid ja head oli talurahvas. Välismaalasest mõisas töötav koduõpetaja oli aga puhas valge ingel ilma ühegi plekita. Mõisniku poeg üritas koduõpetaja armastuse nimel hea olla, aga kes seaks sündinud, ei too laululinnuks saa.

Seekordse lugemise juures oli kasulikuks taustateadmiseks mu sugupuu-uurimise huvi. Kõik need aastaarvud, mil talupoegadele uusi seaduseid tehti, on mul kenasti peas. Ma olen terve kooliaja ajalootundidesse negatiivselt suhtunud, sest igasugu numbritest lähtuv ajalookirjeldus mulle ei sobi. Mulle ei meeldi numbreid meelde jätta. Aga noid talurahva asju ma tean, sest iga kord, kui talurahvale uus seadus tehti, tuli nad jälle kenasti ülesse lugeda ja talude kaupa kirja panna. Nende revisjoniraamatute järgi olen ma oma esivanemaid uurinud. 1811. aasta oma on neist kõige nõmedam, sest sinna ei pandud naisi ja tütreid kirja.

Ka talurahva kujutamine tundus väga raamistatud. Ega kirjanik ei peagi ju kõike lahti kirjutama, aga kui juba seadust ja maarahva eluolu kirjeldati, siis ma oleks tahtnud teada milline vahe oli taluomanikel ja igasugu muudel väiksematel ja tähtsamatel tegelastel. Peamiselt räägiti asjadest läbi taluperemehe pilgu. Ma olen enne ka kuulnud, et talurahval oli keelatud ühest külast teise külasse liikuda. Isegi korraks teise valda minekuks pidi loa saama. Minu esivanemate ringiränded seda teooriat ei kinnita. 18. sajandil olid nad enam-vähem ühes külas, aga 19. sajandil, mil ka raamatu tegevus toimus, liikusid nad mitte ainult ühe maakonna piires, vaid rahumeeles erinevates maakondes. Need esivanemad, kes rikkamal järjel olid, püsisid jah kenasti oma kodukoha piirides, aga vaesem rahvas võis vabalt ringi lasta.

Kuid eestlaste ettekujutus oma rahvuskaaslastest on küll 100 aastat järjest hirmutavalt samasugune püsinud. Mina ei tea kuidas muud rahvad ennast kujutavad, aga kui lugeda näiteks “100 aastat üksildust”, siis seal selliseid iseloomujooni nii massiliselt ei kohta.

Esiteks tõusiklikkus. Inimene, kes on kõrgemale kohale tõusnud, arvab, et ta ongi nüüd tänu oma positsioonile teistest parem ja võib neile ülevalt alla vaadata.

Teiseks argus. Kui sa oled madalamal positsioonil, siis sa kardad ülemat ja hoolimata sellest, et sa teda vihkad ja taga räägid, kardad ja armastad oma ülemust pisikeste armuandide eest.

Keelekandmine. Kui on võimalus, siis oma naha päästmiseks võid rahumeeles teiste kohta ülemustele kõike rääkida, arvates, et keelekandjale andestatakse tema patud.

Meeletu kiindumus asjadesse ja kinnisvarasse. Oma hurtsiku ja maalapi pärast oled valmis kõigeks. Inimesed pole olulised, suured tunded pole olulised, enesetunne pole oluline. Ainuke, mis loeb, on võimalus Asju Omada. Inimene loobub olevikust, et tulevikus oleks lootus midagi omada. Inimene ei naudi päeva. Mitte hetkekski.

9 thoughts on “Mahtra sõda. Eduard Vilde

  1. Suva 18. mai 2010, 13:30

    Indeed…

    Like

  2. luize 19. mai 2010, 10:12

    No eitea midagi. Tammsaare kirjeldet noorte laululõõritamine näiteks ilusatel suveõhtutel… on ju päeva nautimine. Mats Traadi teostes ka on juttu ikka muust, kui tööst, suisa meelelahutusest kohe. Küllap leiaks teisigi näiteid, aga kohe ei tule meelde, pole ammu talurahva elu kirjeldavat raamatut lugenud.
    Mis inimeste liikumispiiratusse puutub, siis see teadmine on meie mällu ilmselt istutatud pärisorjusega seoses, kui inimesed olid tõesti kellegi omad ja ei liikunud küll omal tahtel kuhugi mujale. Kui liikusid, siis olid nad lihtsalt kellegi teise omaks saanud. Mis puutub aga omamiseküsimustesse, siis eelkõige on see vajadus midagi omada ilmselt maaga seotud. Kui sul oli maad, siis OLI sul tõesti MIDAGI. Maa oli väärtus, see andis leiba ja nii edasi.

    Ja kõigest hoolimata ei arva ma, et tõusiklikkus, argus ja keelekandmise himu oleksid iseäranis ja just ainuomaselt eestlase iseloomujooned. Samamoodi ei arva ma, et mahtra sõda ja 100 aastat üksildust võrreldes võiks erinevate rahvaste suhtes põhjapanevate järeldusteni jõuda. Ideoloogilise kallutatuse tõttu seda mahtra sõda meile kooliajal üldse pähe määriti, võiks ju järeldused sellest teha.

    Like

  3. Manjana 19. mai 2010, 10:44

    No mina ei tea millist tammsaaret või mats traati sa lugenud oled. mul on siin 1 traadi raamatu arvamus ka: https://lastejutud.wordpress.com/2007/07/25/mats-traati-tahad/. kuna ka tammsaare oli nõuka ajal koolikirjanduses kohustuslik, kas siis oli ka tammsaare ideoloogiliselt kallutatud. Luize, ise ka usud, mis kirjutad? tee tööd, siis tuleb ka armastus😀

    Ning tänase päeva tõestuseks võiks Äripäeva juhtkirja lugeda: Kus need 137 000 töötut siis on?
    (ma linki ei pane, äripäev on sinna esimeseks mingi koleda reklaamlehekülje keevitanud).

    Like

  4. luize 19. mai 2010, 11:23

    Traat on ikka teisi raamatuid ka kirjutanud. Mõned neist on küll veel masendavamad, näiteks Karukell, kurvameelsuse rohi. See ei tähenda, et tema helgemaid kirjeldusi nimetama ei peaks.
    Tammsaare tee-tööd-tuleb-armastus- tsitaat on, nagu kellegi hiljutisest arvustusest just välja tuleb, on tegelikult üldse valesti tsiteeritud, sest kirjanikul oli ta rohkem iroonia võtmes kirjutatud. Noh, umbes nagu see “igas sadamas eestlane”, kus tegelikult purjus eesti meremees hoopis sees oli. Ja see tsitaat ise on ka vaid üks väike osa kogu Tammsaare kirjutatust. Mis Tammsaare ideoloogiasse puutub, siis ei oska öelda, aga vaadetelt oli Vilde kindlasti vasakpoolsem. Samas, loe tema näidendeid, nii “Pisuhänd” kui “Tabamata ime” on ju sootuks teistsuguse “ideoloogiaga”.

    Ma sellest Äripäeva viitest küll päris täpselt aru ei saanud, seos oli ehk sealse väitega, et lihttöö eest ei peagi 40 000 palka saama ja sinu jutuga tõusiklikkuse ja arguse kohta. Aga siiski veidi ähmane seos. Võibolla on asi selles, et mina usun küll, mida ma kirjutan, aga see ei ole jälle kõigile arusaadav?

    Like

  5. Manjana 19. mai 2010, 11:37

    igasugusel suhtlemisel tekib alati infokadu ja inimesed saavad teineteisest halvasti aru.
    äripäeva juttu mainisin seepärast, et seal on üritatud väita, et eestlane on laisk ja loll. mõisnikud arvasid mahtra sõjas eestlaste kohta täpselt samamoodi. vilde tahtis väita, et mõisnikutel polnud õigus. nüüd on äripäev võtnud rahulikult mõisniku rolli, sest äripäev esindab tööandjaid. tööandjad käituvad aga selle minu väidetud esimese reegli järgi, kus ülemuseks saanu on automaatselt arvamusel, et ta on parem kui alluvad. äripäev, samas, käitub sarnaselt mahtra sõja kirikuõpetajatega, kes käisid ja hurjutasid talupoegi, et nood, lollakad, mõistuse pähe võtaks😀

    Like

  6. luize 19. mai 2010, 12:20

    Vat mina päris sellist asja Äripäevast välja ei lugenud küll. Pigem oli seal nenditud paradoksi, et töötuid on hhullu moodi, aga tööle ikka kedagi võtta ei ole.
    Aga tegelt oli see juhtkiri segasevõitu, artiklit juurde lugedes sai vähe selgust.

    Like

  7. Manjana 19. mai 2010, 12:30

    seal artiklis oli ka kirjas, miks keegi tööle ei kõlba. et nad küsivad hoolimata hariduse puudumisest kolesuurt palka. lihtsasse keelde ümberpandult tähendab see, et on lollid ja laisad. mahtra sõjas oli ka, et talupojad hakkasid oma abiteo eest raha küsima, sinnamaani tegid nad seda tasuta. mõisnikud aga raha maksta ei tahtnud. mõisnikud rääkisid, et talupoeg on harimatu, aga tasuta koole neile teha ei tahtnud. mõisnikud ütlesid, et talupoega saab kasvatada ainult peksuga ja talupoeg 1. kord hakkas vastu ja lõpuks sai ikka peksa ja lasi kõrvad longu.

    Like

  8. luize 19. mai 2010, 12:54

    Kordan: mina lugesin Äripäevast pisut teistsuguse probleemi välja.

    Manjana. Millise probleemi? Kas sa lugesid, et töötajaid pole saada, kuigi töötuid on? Ma lugesin ka seda, aga ma lugesin ka MIKS pole saada. Kas sa lugesid, miks pole saada?

    Like

  9. […] (ja kiidulaule võiks laulda küll), siis meenutas see raamat mulle ühte teist raamatut – Mahtra sõda. Ise olen ka üllatunud. Mahtra sõjas ju polnud losse?? Ei olnud jah, aga rahva kannatus oli. […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: