Keskkonnamängud

Umbes selle aasta alguses saatis Maali mulle edasi kirja, kus Tartu Keskkonnahariduse Keskus ootas osalema keskkonnamängude konkursil. Lõpptähtajani oli jäänud umbes nädal. Huvitav pakkumine. Ma tean ju nii mõndagi lauamängudest. Pealegi meeldib mulle asju välja mõelda. Nii ma sis mõtlesingi imekähku välja ühe lauamängu ja tegin sellele ka prototüübi.

Ise jäin ideega rahule, teostus oli pisut konarlik. Igatahes ma ei võitnud, sest osalejaid oli palju (ja mu mängu prototüüp ei näinud välja nagu seda oleks kaua meisterdatud).

Täna hommikul ajas mind voodist välja uksekell. Ukse taga oli postiljon tähitud kirjaga. See keskonnahariduse keskus oli mulle varem helistanud ka, et kas ma üritusele tulen ja et kui ei tule, siis nad saadavad mulle prototüübi tagasi. Vot ja see kiri oligi. Peale mu mängu oli seal veel ilus diplom ja raamat “Keskkonnamängude kogumik”. Raamatuid on alati tore kingiks saada. Meil antakse projektirahade eest välja igasuguseid põnevaid trükiseid, mida ainult vähesed näevad. See raamat sisaldab endas igasuguseid erinevaid mänge, mis näiteks bioloogiaõpetajale oleks õues tunni läbiviimiseks kenaks abiliseks. Mängud on jaotatud erinevatesse rühmadesse mingite mulle tundmatute teadlaste järgi, kus on ka kirjeldus milliseid mänge see välja on mõelnud.

Vot, et kui keegi tahaks, siis ma võiksin nüüd harivaid mänge korraldada. Roheliste parteile võiks neid soovida. Võtaks neil kummalised keskonnaohtlikud pinged maha. Enne mõnda koosolekut oleks kena tegevus.

2 thoughts on “Keskkonnamängud

  1. Oop 2. juuni 2010, 00:56

    Kusjuures ma soovitasin yhele targale, andekale ja ilusale inimesele, et tehku ja saatku sinna konkursile. Ta arvas, et pole ikka nagu päris kunstnik ja kiire ja niisama nagu ei taha, et mis tema ja… Kahju kohe. Tyhja tost konkursist, hea mäng oleks saanud. A tema nagu, et… (*porisedes vasakule ära*)

    Like

    • Manjana 2. juuni 2010, 11:23

      Võimalik, et tuttav ootas, et keegi talle joonistaja otsiks. Kuid juba 18-aastaselt sain ma aru, et pole midagi olulisemat välispinnast. Selle tõsiasja avastasin oma raamatupidamise lõputööd kirjutades, kus ma olin valinud teema, millest ma suurt miskit kirjutada ei oskanud ja siis ma vormistasin töö väga kenasti. Arvuteid tol ajal polnud, seega pidin kasutama tuššiga ilukirja kirjutamise oskust. Väga kena tuli välja🙂

      Võin oletada, et kui ma seekord ka oleks välise osa peale rohkem jõudu pannud, oleks paremini läinud. Kuid võimalik, et mu väljamõeldud idee oli ka liiga uudne. Kahtlustan, et inimesed eelistavad doomino, memoriini jms klassikalisi mänguvõtteid.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: