451 fahrenheiti. R. Bradbury

Lugesin jällegi ulmeklassikat. Kuigi originaal on ilmunud varem kui viimati loetud “Võõrana võõral maal”, oli Bradbury kujutatud maailm praegusele maailmale palju sarnasem. Hirmutavalt sarnane.

Ma arvan, et ulmekirjanduse baasile viitamine on kõikide ulmeraamatute arvustuste puhul hea traditsioon, kuna sealt võib vaadata, mida erinevad inimesed raamatust välja loevad ja saab oma vastamata küsimustele vastuseid. Mina tahtsin teada, mida raamatu pealkiri tähendab. Kuna seekord lugesin 1992 aastal välja antud varianti, siis ilmselt oli too aasta võrreldav mingi sõjaaegse ajaga, kus raha ja aega ei olnud. Raamat on kehval paberil ja mingit nõukaaja raamatu tüüpi mitmeleheküljelist ülevaadet kirjanikust ja teosest ei olnud. Kuid vähemalt raamatuid trükiti. 451 kraadi fahrenheiti, muideks, pidavat olema temperatuur, mil paber põlema süttib.

Kuid miks siis raamat nii kohutavalt 21. sajandi algust meenutab? Tegin enne kirjutama hakkamist googlis otsingu “ekraanide maailm” ja tulemus sarnanes liiga palju raamatus kirjeldatule:
“Meie LED ekraanide moodulid on ühed kõige kergekaalulisemad ja õhukesemad kogu maailmas! ”
“Tõetruu kujutise otsinguil: 3D-kino võidukäik maailma ekraanidel jätkub.”
“Kui veel viis aastat tagasi oli IMAXi ekraane maailmas ligikaudu 250, siis tänaseks on see arv jõudnud juba üle 400.”

Kas tõesti suutis Bradburi 60 aastat tagasi kujutada ette kuidas praeguses maailmas on inimese üks unistustest omada võimalikult palju suuri ekraane enda ümber? Tegelt polnud see unistus, vaid loomulik tarve, sest kõigil on. Kino ses raamatus polnud, aga see, mida telekast näidati, on hirmutavalt sarnane suva telekanaliga. Kuigi meil pole veel TVs kohta, kuhu saad oma nime sisestada ja siis pöörduvad telekakangelased sinu poole nimeliselt. (Miks pole? See suurendaks sõltuvust vuhinal ja nimega suunatud telereklaam oleks ikka ullikeste hullutamise kõrgem tase.) Olukord, kus inimesed eelistavad oma elu elamisele telekategelaste (Või 2. ekraan – arvuti ja blogid ja nende tegelaste elu. Või 3. ekraan – maailm läbi fotokaobje) elu elamist, on meil ju päris kenasti saabunud. Ja pildi sisu puudub, sest mõtlemine võib inimesed kas kurvaks või lihtsalt õnnetuks teha, aga inimene peab õnnelik olema. Õnnelik olemine on kõige olulisem.

Hetkel, mil inimene telekat ei vaata, on tal kõrvas väike kõrvaklapp, kust kuulata muusikat ja helisid. Nii ei pea ta liigselt mõtlema. Pea kõigil on kõrvaklapid, see on normaalne. Ei, see pole praegune Tallinna tänavapilt, see on 1953. aasta kirjaniku fantaasia (Kõrvaklappide leiutamisest siin). Inimene ei saa olla vaikuses, sest siis peaks ta mõtlema hakkama ja mõtlemine võib viia järeldusteni, mis teevad õnnetuks. Mida aga teha, kui tundub, et elu kisub murelikuks? Siis tuleb värvidemäng ja helitugevus põhja keerata ning see raputab su nii läbi, et muud mured kaovad.

Ja inimesed usuvad, et nad on õnnelikud. Nad on kindlad, et mingi arutelu või raamatu lugemine teeks nad õnnetuks. Mõttetu tšitt-tšatt väljamõeldud tegelaste elust ei tee kedagi õnnetuks.

Millist poliitikut valitaks sellises maailmas riiki juhtima? Loomulikult inimest, kes liiga pikalt ja keeruliselt ei räägiks, kes teaks kuidas riietuda ja näeks ka muidu hea välja.

Huvitav, millise mõju all olid nood ulmekirjanduse baasi arvustajad, kes leidsid, et raamatul pole päriseluga erilist seost ja raamatuid on läbi ajaloo ikka põletatud? Ja ma ei kirjutanud veel inimsuhete pealiskaudsusest ja telekaga lastekasvatusmeetodist, kus on hea, et laps on suurema osa ajast koolis, et mitte kodus vanematele jalgu jääda.

Tagged:

8 thoughts on “451 fahrenheiti. R. Bradbury

  1. Andres 4. juuni 2010, 02:55

    François Truffaut tegi selle raamatu põhjal suht hea filmi, mis on juppide kaupa isegi YouTube-i üles laetud. Üks nõrk koht kogu loos on see, et televisioon on oma olemuselt tegelikult ju vaid tehniline vahend, neutraalne vorm, mida saab täita väga erineva sisuga, nagu ka raamatuid, ajaveebe ja inimeste omavahelisi vestlusi. Lihtsalt üks kommunikatsioonivorm. Mis muidugi ei tähenda seda, et televisiooni ei kasutataks tänapäeval sageli Bradbury romaanis kujutatud moel ja otstarbel.

    Like

  2. Manjana 4. juuni 2010, 11:24

    aitäh lingi eest. ma natuke vaatasin, aga arvutist on halb vaadata, peaks kuskilt täisversiooni hankima. väga stiilselt 60ndate film.

    Like

  3. Oudekki 4. juuni 2010, 13:26

    USA oli ju üks esimesi visuaalkultuuri poolt vallutatud maid – alates kino väga tugevast mõjust, USA tänapäevane kultuur on väga palju filmikunsti lapsuke ning 40te lõpus tekkinud esimesest suurest televiisorite omandamise lainest. Muidugi, Bradbury geniaalsust ühiskondlike arengute edasinägemisel see ei vähenda🙂

    Muidugi, praegune USA telemõju on veel rohkem personaliseeritud, mitte küll selles mõttes, et inimesed pöörduksid vaataja poole nende nimega, vaid selles mõttes, et see riik on täis kaabeltelevisioonide võrgustikku ja igaüks teeb endale oma personaalse telepaketi ja vaatab sealt oma asju – st. “üleriigilist” meediat televisiooni näol, avaliku arutelu paika enam ei ole. Kuna kaabel, erinevalt avalikkusele kuuluvatest õhulainetest, on eraomand, siis riik ei saa neid ka kuidagi reguleerida – näiteks, et uudiseid peab edastama. Ja ma arvan, et see on oluline aspekt, miks Sarah Palin sai asepresidendikandidaadiks või miks Bush tagasi valiti, või miks Obama ei kasutanud efektiivselt oma poliitilist kapitali….

    Euroopa on alles televisioonistumise poole teel. Kui me teiste vigadest ei õpi. Itaalia puhul on näha, et ega väga ei õpi.

    Like

  4. Andres 4. juuni 2010, 14:56

    USA kaablivõrgud pakuvad ka väga kvaliteetseid ühiskondlikke programme, näiteks C-SPAN, mis ületab oma sisulise poole pealt kindlasti enamikke — kui mitte kõiki — Euroopa avalik-õiguslikke ringhäälinguid. Ja see on vaid üks näide, mitte ainus. Paljudes osariikides leiduvad analoogsed väiksemad kanalid, mis keskenduvad oma osariigile. Minu meelest on näiteks kurb, et ERR ei kanna üle vähemalt kõiki Riigikogu istungeid ja valitsuse pressikonverentse. ETV2 sobiks selleks ju ideaalselt ning suuri lisakulusid ei tohiks sellega kaasneda, sest salvestatakse need juba praegugi.

    Obama ei oleks minu arvates ilma televisioonita üldse USA presidendiks saanud, sest kui lugeda tema kõnede tekste, siis puudub neis sageli sügavam sisu. Tema peamiseks trumbiks on seni olnud siiski see teatav isiklik karismaatilisus, mida paljud valijad ei oleks televisiooni puudumise korral tõenäoliselt lihtsalt näinud.

    Like

  5. Oudekki 4. juuni 2010, 18:45

    Andres, pakuvad küll – ja pakuvad ka väga palju muid kvaliteetseid programme, aga küsimus on selles, et need ei ole üleriikliku ulatusega: USAs ei ole sellist kanalit, saadet, mida vaadates saad ettekujutuse “mis on riigis hetkel küsimuseks”. Seda vaatavad täpselt need inimesed, kes juba on huvitatud, see jõuab kitsa hulga inimesteni, mitte “avalikkuseni”. Ma kaabli puhul osutasin probleemile, et kaabel on nii individualiseeritud, et iga inimene teeb endale ise televisiooni. Seega ka, selleks, et teles mingit üleriigilist arutelu või nähtavust saama, peab olema väga palju ressursse🙂

    Aga Obama puhul pidasin ma silmas tema rahastuse kogumist uue meedia abil🙂 Kui televisiooni poleks sellises ulatuses olnud, arvatavasti oleks jah Edwardsil märgatavalt enam šansse olnud. Kuid televisioon on loonud tugevalt selle maailma, kus “president peab olema mees, kellega on hea õlut juua” ning selle, kus ideaaliks on “üksik kangelane kõigi vahenditega süsteemi vastu”… Noh, ja mulle tundub, et ka Bush üritas olla Texas Ranger😀

    Like

  6. Andres 5. juuni 2010, 00:56

    C-SPAN on siiski üleriigilise leviku, sisu ja vaadatavusega. Aga USA tervikuna ongi rohkem võrreldav Euroopa Liidu ning osariigid selle liikmesriikidega. Mõnede väitel on ju pärast Lissaboni lepingu kehtima hakkamist USA osariikidel osades valdkondades isegi rohkem võimu kui Euroopa Liidus selle liikmesriikidel.

    Selliseid saateid ja kanaleid, mida vaadates saab ettekujutuse “mis on riigis hetkel küsimuseks”, leidub kaablivõrgus samas terve rida. Mulle meeldib neist kõige rohkem C-SPANi Washington Journal, mis on hästi neutraalne ja asjalik, aga Obama fännidele läheb ilmselt paremini peale MSNBC. Valik on lai. Ühest küljest see kahtlemata killustab avaliku arvamuse ruumi, kuid teisalt on see ikkagi samm edasi trükiajakirjandusest, andes inimestele kergemini võimaluse näha erinevaid vaatepunkte, mis on nüüd vaid paari klõpsu kaugusel. Varasemalt pidanuks hankima nende nägemiseks terve pataka erinevaid ajalehtesid ja ajakirjasid. Tänapäeval annab pildi kätte juba televisioon ja kui miski tekitab suuremat huvi, siis saab tuhlata edasi internetis. Kodanike seisukohalt on see äärmiselt mugav.

    Usun, et kui puudunuks televisioon, siis oleks juba aastal 2000 valitud USA presidendiks John McCain. Televisioon annab eelise nendele, kes oskavad hästi esineda ja inimestele veenvalt silma vaadata. Samas ei saa salata, et ka see oskus on presidentide töös vajalik. Ideaalis võiksid asjad olla omavahel tasakaalus, nagu see oli enam-vähem Ronald Reagani puhul, aga ideaal ongi reaalsuses sageli saavutamatu.

    Like

  7. Oudekki 5. juuni 2010, 22:11

    Andres, vaata, ma natukene olen neid televisiooni, vaadatavuse ja sotsiaalsete gruppide uuringuid USA telemaastiku kohta lugenud. Enamikest tuleb väga selgelt välja asjaolu, et telemaastik on vaadatavuselt äärmiselt killustunud, individualiseerunud. See, kui eksisteerivad uudistesaated ja uudistekanalid, ei täheda, et tõsielusarjakanaleid vaatav inimene neid jälgiks. Küsimus ei ole mitte selles, mis on võimalik – sest USAs on võimalik väga hästi kõigega kursis olla, kui soovida – küsimus on selles, mida inimesed reaalselt teevad ja vaatavad. “Mis on meie riigis küsimuseks” all ma pean silmas seda, et “mis on teema, mida inimesed omavahel kokkusaades arutavad”. Aga seda küsimust on USAs aina raskem ja raskem küsida, sest seda “kokku saades arutavad” kohta on aina vähem (selle kohta on ka uuringuid, võib vaadata supermarketite mõjude kohta avalikule ruumile). Ja C-span paraku ei ole see kanal, mille kohta saab osutada selgele laiale ühiskonnagrupile, et “need pidevalt vaatavad”.

    Muide, kummalisel kombel, uudisteleviku initsiaatoriks ei näi mulle siiski USA meediamaastikul midagi tugevamat kui NYT, neil on kõige enam “esimesi uudiseid” tavaliselt, mis ühiskondlik-poliitilisse valda puutuvad.

    Televisiooni lisaaspekt on veel see, et ta on üldjuhul passiivne, inimene lihtsalt jälgib. Kui avalike kanalite puhul saab natukene mõjutada seda, mida ta võiks jälgida, siis erakaablikanalite puhul ei ole. Muidugi, kui olla haritud, kui vaadata fikseeritud konkreetseid saateid, kaasa mõelda ja tehnilisi aspekte analüüsida, on võimalik olla vähempassiivne, pingutada. Aga televisioon lubab olla märgatavalt passiivsem kui raamat. Ja paljud ka on märgatavalt passiivsemad. Seda enam, et televisioon on praegu palju rohkem orienteerunud särale, huumorile ja vähem tõsisele uurimisele – ma aeg-ajalt, nii USAs kui Itaalias, vaatan arhiivikaadreid ja ma pean tunnistama, et kuigi tehniliselt on televisioon teinud arengus tohutu hüppe edasi, siis sisuliselt pigem vastupidi.

    See, milline oleks maailm praegu, kui poleks televisiooni, oleks Bradburyle paras teema, siis oleksid väga paljud asjad väga teist moodi🙂

    Like

  8. Andres 6. juuni 2010, 05:52

    NYT on küll huvitav ajaleht, kuid selle mõju ei maksa ülehinnata. USA on suur riik ja seal ei ole selles osas ühtegi ühte suurt teejuhti, avalik arvamus kujuneb paljude erinevate väljaannete ja kanalite koosmõjus, mitte mingi kesktelevisiooni või Pravda juhtimisel, millele teised peavad järgnema. Mõned nimetavad sellist korraldust vabaks ühiskonnaks.

    Nii sünnivad ka arutatavad teemad elust enesest, inimestele olulistest asjadest. Ja kui need näiteks mõne Texase farmeri ja Manhattani elaniku puhul paljuski ei kattu, siis ongi põhjus lihtsalt selles, et nende jaoks on olulised väga erinevad asjad. Aga see ei tähenda, et ei leiduks teemasid, mis ühendavad kogu riiki, nagu praegu Mehhiko lahe naftareostus, mis kõiki osariike küll otseselt ei puuduta, aga millele pööratakse igal pool suurt tähelepanu, sest kaudselt mõjutab see väga paljusid ning on tõeliselt oluline nii riigi kui terviku, konkreetsete osariikide (Alaska asub riigi teises servas, aga selle arengut mõjutab see kindlasti) kui ka üksikute inimeste jaoks, keda paneb muretsema kui mitte muu, siis keskkonnareostus ise ja selle tagajärjed loodusele.

    Minu meelest on ühiskondlike teemade käsitlemisega tegelevaid kvaliteetseid saateid USA televisioonis küll aja jooksul just järjest juurde tulnud, alguses valitses ikka peaaegu puhas meelelahutus (erinevalt muidugi Euroopast, kus ringhäälingud sündisid sageli riiklike propagandateenistustena). Sisuline areng on olnud silmapaistev.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: