Miks tallinnlased kardavad parempoolseid

Sattusin täna laste mänguväljakul kokku ühe inimesega, kes hetkel on lapsepuhkusel. Need, kes nägid mind täna maailma ilusaima titega kahekesi liivakasti serval, on peteka saanud. Polnud mu oma ja mulle isegi ei meeldi tited, aga too oli soe, pehme ja mis peaasi – vaikne titt.

Nojah, igatahes tuli meil juttu tolle emme endisest töökohast. Ta töötas Tallinna ühes sotsiaalmajas puuetega inimestega. Nad tegid seal erinevaid tegevusi: kunsti ja õmblemist ja mis parasjagu meeldis. Kõikide tuttavate kodud pidid olema täidetud vahva keraamikaga, mida seal teha sai. Mina pole neid asju näinud, aga neid pidavat sealt sotsiaalmajast päris soodsa hinnaga osta saama.

Ta rääkis ajast, mil Tallinna linna valitsesid parempoolsed. Neil olevat olnud sotsiaalasjade peal keegi tädi. Tugeva iseloomuga, korralike parempoolsete põhimõtetega ja täiusliku visiooniga sotsiaalalal. Ta olevat käinud erinevates Tallinna  sotsiaalhoolekande asutustes ja jätnud endast maha õhku ahmivad ja hirmunud inimesed. Miks?

Tädil oli visioon ja tädil olevat olnud head oraatorivõimed. Ta ei rääkinud oma visioonidest mitte vaid sotsiaalmaja töötajatele, vaid andis ettekandeid ka muudes ruumides. Puuetega inimestele oli tal hea plaan – nood peaks kõik minema tööle õmblustööstusesse, mitte niimoodi ebarentaablilt mingit kunsti ja muud nokerdamist jukerdama.

Mina pole õmblustööstuses käinud, aga üks mu tuttav väga hea õmbleja mingi hetk käis ühes töökojas mingit liiniõmblemist töökohana proovimas ja ei saanud hakkama, sest liinitöö on karm ka ilma puudeta inimestele ja nõuab pikka kohanemisaega. Nii kaua kuni kohaned, maksad ise kinni kõik valesti läinud asjad.

Ega too tädi ainult loenguid ei pidanud, ta kuulas ikka inimesed ka ära. Kas tulenes see nüüd inimeste kehvast seletamisoskusest või halvasti väljamõeldud strateegiatest, aga teiste jutud langesid selle naisele kui vihm kivile – ei mingit märki peale pisikest tuulepuhangut.

Too emme aga, koos oma kollektiiviga, elas terve tolle parempoolsete valitsemisaja suures hirmus – millal nende krempel kinni pannakse ja inimesed kodudesse tagasi saadetakse. Oma kolleegidega hiljem kokku saades, sai ta teada, et kõik Tallinna sotsiaalasutuste töötajad (ja sotsiaalteenuste tarbijad) olid samasuguses hirmus elanud. Tegelikult peaks vist IRLi ja reformi kiitma, et nende parteisõdurid pole vaid teenimise ja pugemise peal väljas, vaid tõelist parempoolset poliitikat ka karmikäeliselt ajada üritasid. Õnneks see tol tädil ei õnnestunud ja on palju inimesi, kes teevad kõik endast sõltuva, et nad uuesti hirmuvalitsuse all elama ei peaks.

Kuid see oli nüüd vaid külajutt ja ümberjutustus.

Minu enda isiklikud külajutud Paltsi linnapeaks olemise ajast räägivad seda, kuidas too maja, kus mina kooliskäimise ajal ühikas elasin, kuulus äkitse Paltsile. Pole aimugi kuidas nõukaaegsete koolide varasid kanditi, aga minu kooli ühikas asus Toompea serval, maja (või kaks) valitsuse majast vasakule. Minu ajal sosistati ühikas, et majas pidavat elama ka kummitus. Kummitus sattus sinna ajal, mil enne meie kooli olevat see balletikooli ühikas olnud ja keegi balletiõpilane olevat end ülesse poonud.

%d bloggers like this: