Kuidas nõuka ajal loomi peeti. Osa 1: lambad ja sead.

Mingi aeg tagasi tuli paari noore inimesega juttu loomapidamisest ja minu üllatuseks ei tea linnanoored mineviku loomapidamisest midagi. Kui ma asja üle järgi mõtlesin, sain aru, et ma olen tegelikult juba nii vana inimene, et tean asju, mis on osake ajaloost ja mida päris paljud ei tea. Otsustasin, et panen kirja kuidas minu vanavanemate juures koduloomi peeti. Kahtlustan, et paljugi sellest on pärit veel vanemast minevikust ja erines teistes piirkondades ja maamajades loomade pidamisest. Kui kellelgi on veel mingeid mälestusi antud teemal, oleks huvitav neist kuulda. Minu mälestused on pärit eelmise sajandi 70ndatest ja 80ndate algusest.

Vanavanemad elasid ühes Ida-Virumaa külas väikeses majas, millel oli väike aed, laut, saun, heinasara, ait, puukuur ja garaaž, kus ei olnud auto vaid igasugu kola.

Laut oli samas katuse all sauna ja heinasaraga, asudes nende kahe vahel. Lauta sisenedes kohe vasakut kätt oli lammaste latter. Tavaliselt oli seal umbes kolm täiskasvanut ja kaks väikest lammast. Lammaste elu oli kogu majapidamises kõige vabam. Hommikul aeti nad laudast välja maja vastas asuvale rohumaale, mis polnud kellegi oma ja kuhu lasti veel umbes 5 majapidamise lambad, kes siis moodustasid ühe karja, mis päev otsa lõbusalt ringi kepsutas. Õhtul käisin näiteks mina oma lambaid sealt karjast koju ajamas. Mina ei tea kuidas ma neil vahet tegin, aga igatahes õnnestus mul oma lambad koju ajada. Üldjuhul lambad teadsid milline on nende kodu, aga aeg-ajalt sattus mõni võõras lambapea ka hulka, keda meie lauta ei lastud. Lambad tulid koju hea meelega, sest kodus said nad lisaks päeval söödud rohule heina ja leiba süüa. (Leivast hiljem).

Lambaid peeti kahel eesmärgil: vill ja liha. Villa mahaajamisega tegeles vanaema. Lambal seoti jalad kinni, pandi külili ja siis hakkas vanaema koledate suurte lambakääridega villa maha lõikama. Villa pügamine on peen töö, sest oskamatu lõikamise puhul nägi lammas pärast kole ja sakiline välja. Vill pesti ära, kuivatati õues ära ja viidi siis villavabrikusse, kus sellest tehti lõng. Võis ka tellida näiteks villase põrandavaiba või kampsuni. Selle eest tuli tööraha juurde maksta. Vanaemal oli vokk ka, aga seda kasutas ta ainult lõnga korrutamiseks (kahest ühekordsest lõngast ühe kahekordse lõnga tegemiseks). Lõngast kudus minu vanaema ainult sokke ja kindaid. Mingeid muid villatöötlemise masinaid ma näinud ei ole.

Kuna lambad said vabalt ringi kepsutada, siis said nad ka tallekesi, tavaliselt kaks korraga. Üldjuhul olid talled valged nagu nende vanemadki, aegajalt juhtus mõni üleni must ka sisse. Üleni must lammas aga andis ju ainult villa, mida tuleb eraldi käsitleda, seega oli tema elu lühike. Ega ka teiste elu liiga pikk polnud. Piisavalt suureks saanuna ja kui soo poolest komplekti ei sobitunud, viidi osa lambaid lihakombinaati. Hoolimata sellest kui nummid nad olid. Kord sain ma sõbraks ühe vahva lambukesega, kes toredasti puksida oskas. Söötsin teda käest ja puha, aga lihakombinaati läks ta ikkagi. Üldjuhul lammastega liialt ei sõbrustatud, neil polnud isegi nimesid. Tollel minu lemmikul oli. Puksu vist. Lambaliha meil kodus ei olnud, sest kodus lambaid ei tapetud ja lihakombinaadist sai lamba eest raha. 

Võrreldes lammastega oli järgmise latri omanik siga täiesti nõmeda eluga. Tavaliselt vist kevadel osteti kolhoosilaudast kas ühe või kaks pisikest põrsast, kes paigutati lauta latrisse, kust nad said esmakordselt välja siis … kui neid tapma hakati. Latter oli suhteliselt väike, kuigi siga sai seal ikka natuke ringi ka joosta. Latris oli seaküna, mis enne toidu sissepanemist tuli spetsriistaga kakast puhtaks kraapida. Sea põhilisi sööke olid keedetud ja purustatud kartulid.  Kartuleid keedeti sauna eesruumis asuva pliidi sees olevas pajas koos koortega. Keedukartulite purustamiseks oli searaud kapsaraud, mis kujutas endast sepa poolt valmistatud s-kujulist rauda pika varre otsas, millega sai püstiseistes ämbris kartuleid purustada.

Siga ei saanud kunagi kellegagi kepsutada, sest siis kui ta piisavalt suureks ja paksuks oli kosunud, läks ta mahalöömisele. Tavaliselt juhtus see enne jõule. Sea tapmisega tegeles vanaisa. Lastel seda vaadata ei lubatud. Siga toodi õue ja spets seatapupussiga tehti auk sisse. Veri korjati ämbrisse ja segati pidevalt nii kaua kuni see ära jahtus ja klompiminemist enam karta ei olnud. Verest sai verivorsti. Siis toodi kuuma vett ja kraabiti seal karvad maha ja korjati välja siseelundid ja ettevaatllikult soolikad, mis pesti ja kraabiti puhtaks ning topiti täis verivorstisisu spetsiaalse pulga abil.

Kui siga oli puhastatud, tõmmati ta jalgupidi heinasara lakke ülesse, kus ta öö läbi rippus. Sea liha läks osaliselt müüki ja osaliselt soolamiseks. Soolaliha puust tünn asus sahvri nurgas. Ühelgi seal polnud kunagi nime ja ma lapsena natuke kartsin seda looma, kes pimedas laudanurgas röhkis ja vahete-vahel oma toreda nööbinina latri lippide vahelt välja pistis. Minu eelkooliea naljatükiks peeti seda, kui ma üks kord sinna ninasse näppu üritasin panna. Seast räägiti vaid siis, kui mõni neist omaetteolevatest loomadest avastas, et ka kana kõlbab söögiks ja mõne kana maha tappis. Aga kanadest ja teistest järgmisel korral.

Tagged:

One thought on “Kuidas nõuka ajal loomi peeti. Osa 1: lambad ja sead.

  1. […] suvel alustasin postitusi vanaaja loomapidamisest. Jõudsin kirjutada lammastest ja sigadest ja heinateost, aga siis rohkem ei kirjutanud. Täna kraapisin Delma margariini karbist viimaseid […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: