Kuidas nõuka ajal loomi peeti. Osa 2: heinategu

Internet tundub eestlastest tühi olevat. Kõik on vist jaani pidama sõitnud. Igatahes on õues tunda heinalõhna ja kuna heinategu on loomapidamise oluline komponent, siis sellest nüüd kirjutangi.

Heina oli tarvis lammaste ja veiste jaoks. Vanavanematel oli vähemalt kolm erinevat heinamaad. Kolhoos andis neid loomapidajatele tasuta kasutamiseks. Mul pole aimugi, kas lepe oli suuline või kirjalik, aga ma ei tea, et nende saamisega mingit probleemi oleks olnud. Heinamaad asusid kodunt päris kaugel, vähemalt kilomeeter ja kogu vedamise ja heinategemise töö tehti ära hobusega. Vanaisal olid olemas kõik hobuseriistad ja -masinad, aga hobust tal endal ei olnud. Hobust sai samuti kolhoositallist tasuta laenutada. Kibedal heinaajal pidi värava peal passima, et kas teine mees juba toob hobuse tagasi. Kolhoosis olid ainult tööhobused. Kes neid aiste vahel käima õpetas, seda ma küll ei tea.

Esimene tegevus oli heina niitmine. Vikatiga niideti ainult oma aias ja aia taga värskel rohtu loomadele koheseks ettepanekuks. Heina niitmiseks oli spets masin, mis käis hobuse taga. Järgmine tegevus oli heina kaarutamine. Ka selle jaoks oli spetsmasin – looreha. Selline suur reha, mille taga oli istumiskoht ja kangid, millega saab haarasid tõsta. Nende töödega tegeles vanaisa.

Pildil: mina ja Moonika heinaredelite otsas

Kui hein oli enam-vähem ära kuivanud, tuli see kiiresti redelitele panna, et see hoolimata vihmast päris ära kuivada saaks. Siin pildil ongi need heinaredelid üksteise peal hunnikus. Ühele heinamaale tuli neid redeleid päris mitmeid heina täis laduda. Sellega tegelesid korraga mitu inimest. Järgmine tegevus sõltus sellest, kas hein oli pigem rohttaimeline või kõrreline. Kõrreline hein jäi heinamaale oma aega ootama. Kuna redelis hein ei talvitu, siis korjati hein redelitelt vankrisse ja veeti heinamaa ühte otsa, kuhu ehitati mingi nelja meetri kõrgune kuhi. Kuhja keskmes oli pikk teivas, mille ümber ehitati heinahunnik. Hein tuli korralikult kokku tampida. Selle tööga olen ma tegelenud. Heina vahele läks ka natuke soola. Hunniku tipp kinnitati mingite okstega, et otsast vihma sisse ei sajaks. Heina tõstmise hang on pikkade pisut kõverate tervaotsaliste harudega, mis paiknevad kolmnurgakujuliselt.

Rohttaimelisem hein veeti vankriga koju heinasarasse. Vankri peale läks kõigepealt raam, mis vankri laiemaks tegi. Hein laoti vankrisse ja mina aitasin seda sinna kinni hüpelda. Kui hunnik oli piisavalt suur, seoti see vankri külge kinni. Selleks pandi vankri alt läbi köied, mis kinnitati pika teiba külge. Pikk teivas läks pikkupidi üle heinakoorma.

Kui keegi arvab, et hobuvankriga sõitmine on mingi romantika, siis tuleneb see ilmselt vähesest kogemusest. Tavalisel vankril pole mingeid vedrusid ja ratastel pole õhkkumme vaid puust ratta ümber on raudlatt. Sellise vankriga raputab kogu sisemuse segamini juba mõnesaja meetriga. Kuid heinahunniku otsas sõitmine on mõnus, sest hein vedrutab ja hunnik on piisavalt kõrge.

Kodus hangutakse hein koormast suuremas osas heinalakka. Kui heinalakas magamist peavad mingid inimesed romantikaks, siis ma pole sest kunagi aru saanud. Hein ju torgib! Sajaga. Igatahes kestab heina vedamine pool suve ja hommikust õhtuni. Kuna heinategu on torkiv tegevus, saavutavad kõik asjaosalised meeldiva joodikupäevituse valgete koibade ja pluusirantidega.

Kui talvel heinasarast hein otsa sai, tõi vanaisa saaniga talvel heinamaalt tollest hunnikust heina koju. Kuna ma talvel liiga palju vanavanemate juures ei käinud, siis saaniga sõitmine mulle meeldis. Kuigi ma pole kunagi lahendanud küsimust, et kui nii vankrit kui saani kasutati ka sõnniku vedamiseks laudast ja peldikust kartulimaale, siis miks need sõiduriistad ei haisenud.

Tagged:

5 thoughts on “Kuidas nõuka ajal loomi peeti. Osa 2: heinategu

  1. rene 22. juuni 2010, 20:01

    sõiduriistade haisu kysimus lahendati kergelt.nimelt olid sõnniku veoks alati vanemad reed ja vankrid.vankril kyll ainult kast, mis ära käis. peale selle oli mitut tyypi vankreid. selle vankriga(raamvanker) , millega heina veeti, kindlasti sõnnikut ei veetud. Hobuseid õpetas tallis aga tallimees. kelleks sinu ajal oli mees nimega Ott.
    heina tehti ka väheste riietega.tavaliseks oli meestel trussikud,sellise tegumoega nagu praegu sportlased kasutavad.naistel aga sitsikleidid või kitlid.pikki riideid kasutati vast konservatiivsema kasvatusega peredes.üldiselt oli kolhoosi ajal kõik väga yhine, mis puudutas lihtrahvast.lähtuti ytlusest: “vsjo vakruk obsjaja – vsjo vakruk maja”. seiklustest heinalakkades ma siinkohal pigem vaikin.😉

    Like

  2. Manjana 22. juuni 2010, 20:15

    minu vanaisal oli ainult üks vanker ja üks regi (see on õige sõna, mitte saan) ja neid kasutati kõikideks asjadeks.

    konservatiivsusega polnud heinategemise riietusel küll mingit pistmist. näiteks minu tegevuseks oli heina maha tallamine vankris, heinasaras ja kuhjas. seda polnud võimalik teha ilma pikkade püksteta. kui hein maha niideti, siis jäi ikka mingi 10 sendine kõrs püsti ja see torkis ka sääri altpoolt. ehk pikad püksid olid hädavajalikud. ja ka sääski ei tasu unustada. meil oli 3 heinamaad, kus ma käisin. üks oli metsas Võhmal, teine oli seal tee ääres, mis läheb Apandikule, umbes seal kus praegu on küla lõpu silt, seal kus see kraav veega on ja kolmanda nimi oli Jõe ja see jäi vist Võrnu tee äärde. Sääskedega neis kohtades puudust polnud ehk ka pikk varrukas oli abiks.

    pigem oli peakatte kandmine mingi konservatiivsuse näitaja. mu vanaema ja vanaisa ei käinud kunagi õues ilma peakatteta. kuigi nad mitte kordagi minu teadmise järgi kirikus ei käinud ja ka matused olid ilmalikud.

    Like

  3. rene 22. juuni 2010, 20:41

    vaidlen kõvast vastu.käisin poisikese põlves oma sõpradel pidevalt abis heina tegemas.päevad olid nii palavad, et kisu või nahk seljast maha. ei olnud sääski sääl kuskil.iseasi , kui te muidugi öösel heina ei teinud. ;P suiti ju kaua valge.😉 need heinamaa tykid olid nii tibukaka(praegune vikerkaare) tänava omadel kui ka minu sõpradest vendade vanemate omad arvatavasti päris ligistikku.ema oli ju nendel omal ajal tegija mutt, ikkagi terve kolhoosi lehmade kunstlik seemendaja😉,hobuse saamisega probleeme ei olnud ja tall oli ju ka yle tee kohe. pealegi oli selleks ajaks, kui meie seda asja mäletama hakkame juba üsna palju kolhoosi asju teistmoodi läinud.päris alguse tegijad olid juba juhtimiste juurest kas eemale tõugatud või ise kuhulegi mujale läinud. olid ju sellelgi ajal omad intriigid ja salasepitsused. ;P

    Like

  4. Tho 22. juuni 2010, 21:41

    Kõlab umbes samamoodi nagu meil heina tehtud on, erinevused märgin yles – heinaredeleid meil ei tuntud, vastavat pildilt paistvat asjandust kutsutakse rõuguks või kärbiseks. Niidetakse kõike vikatiga, sest maa on väike (pole lehmi, pole suurt heinamaad tarvis), sama asja pärast mahub kõik hein lakka ära ka (aga tallata tuleb ikkagi).

    Heintes magamine on palav. Ei torgi ta midagi, kui tekk alla panna, aga on palav ja tolmune ja putukaid täis (mõnele minusugusele oluline argument).

    Kas teil ka hangul ja hargil vahet tehakse?

    Like

  5. kukupai 23. juuni 2010, 00:32

    Mina oma lapsepõlvesuvedest maal mäletan ka heinategu, vikatiga niitsime, redelitel sai kuivatatud ja lakka veetud jah. Heintes magasime juba sellepärast, et tuppa ei mahtunud, teiseks oli toas veel palavam…
    Hargid olid aiatööks ja sõnniku tõstmiseks, hang oli heina jaoks, need olid erinevad ka ju…
    Ja looreha olen proovida saanud, polnud lihtne midagi. Vankris sai kartulimaalt sõidetud, põrutas kõvasti jah🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: