Schilling

Jaanituledest ma ei kirjutanudki, aga eilase kuuma laupäeva veetsin ma Kilingi-Nõmmel muusikafestivalil Schilling. Ma pole umbes 100 aastat vabaõhukontserdil käinud. Sel korral sain pakkumise heale seltskonnale ja tahtsin minna. Esinejatest teadsin, et seal esineb eurolaulik Malcolm Lincoln, kes mulle tegelikult närvidele käis. Kuna ma siis eeldasin, et ülejäänud on mu jaoks sama kräpp, siis ma nendega eelnevalt tutvuma ei hakanudki.

Nagu ikka vahest juhtub, selgus, et laivis on mõni asi parem kui läbi meedia, läks Malcolmiga samamoodi. Juhkental on täitsa mõnus esineja. Kuna ilm oli kuumemast kuumem, võttis ta lause saatel “Uku Kuut, my äss” pluusi seljast ära ja noh, minu vanuses vaatajaskonnale mõjub siuke liigutus küll. Pisut kummastav oli vaadata “bändi”, kus laval on kitarrist ja laulja mitme mikkeriga, aga taustaks kõlab hulk erinevaid pille ja hääli. Kitarrist igatahes vehkis ka hoolega tantsu ja mul tekkis kahtlus, kas ta ikka pilli ka mängib, kuid vaadata oli neid mõnus – Robert on heterotantsumaneeride ja iluspoisi välimusega ning tema vastandina mõjuv “sõdurpoiss”.

Soomlased olid laval kõik kenaste ülikondades, kuid soomekeelne huumor jäi tänapäeva noortel ja lõunaeestlastel ilmselt tabamata. Neil oli isegi üks eestikeelne rahvuslik unelaul, kuid seda taipasin ma kui Riina ütles, et väga eesti rahvalaulu moodi laul ja tuli välja, et ongi.

Naistebändid mulle meeldivad. Norra bänd kahe ontlikes kleitides kitarristiga oli väga vahva. Üldse paistisid kõk välismaa bändid eestlastega võrreldes silma, et nad oskasid nii laulda, pilli mängida, esitada lugusid, mis olidki lood, mitte suva tüübi oma lõbuks tehtud müra. See kriitika käis nüüd eesti bändi Opium Flirt kohta, mis oli kohutavalt õudne. Mulle meeldib ka sellist muusikat teha, nagu nood tüübid tegid, aga neist erinevalt ei õnnestu mul oma esitustega rahvast liiga kaua hullutuda. Ma nimelt ei oska ühtegi pilli mängida, aga mulle meeldib neid mängida- kõiki, mis kätte jäävad. Tavaliselt lõpeb see sellega, et mind ümbritsevad inimesed muutuvad “rahutuks” ja teevad kõik endast oleneva, et mu pillivägistamist lõpetada. Ja mina ei tarvita narkootikume, isegi seent mitte.

Kõige kõvem bänd kogu üritusel oli austraalia Queen’s Head. Esiteks meeldis mulle nende muusika ja teiseks oli neil solist, kes ennem esinema hakkamist proovis kui kaugele ta juhtmeta mikker võtab ja suurem osa esinemist toimuski rahva vahel. Pillimehed olid laval, aga solist jooksis ja tšillis rahva vahel ja sa võisid avastada, et ta laulab su selja taga ja teeb sulle sarvi. Hoolimata pidevast aktiivsest liikumisest, oli esitus perfekto mutšo.

Muideks, ürituse nimi ei tulene võimalusest üritusel mõnusalt tšillida, mida mitmesajapealine rahvahulk hoolsalt kasutas, vaid hoopis mingi kohaliku saksa mõisniku perekonnanimest. Fui, kui labane! Aga kui arvestada, et oopiumi bändi laulja sõimas mind lavalt regulaarselt prouaks, siis miks ka mitte.

Festivali lõpetas täiesti teistsugune muusika, kui valges oli kõlanud – päris korralik rock  (kitarrivaba popp? keegi oli kõvasti puusse pannud, aga mulle meeldis). Kuna aga kell oli juba kõvasti üle kesköö, siis viimast lugu me ootama ei jäänud, vaid läksime hoopis hääletama. Tänud rekkajuhile ja 7 aastat õnnetut armastust neile, kes öösel kahte naist peale ei tahtnud võtta. Eriline õnnetus tollele piigale, kes pööras kõrvalistmel meile selja, kui me tahtsime küsida, et kas ja kuhu nad sõidavad.

Kuid ma jäin nii laupäevase päeva, öö, kui Kilingi-Nõmmega, kus ma varem vist käinud pole, täiega rahule. Ilmselt õnnestub mind nüüd väga kergelt suva festivalile meelitada.

Täiendus kuu aega hiljem.
Kummaline, et juutuubist leiab “Qeen’s headi kohta peamiselt Kilingi-Nõmme klippe. Juu me siis oleme ikka e-maa. Vaata videot siit: http://www.youtube.com/watch?v=CAJ3FpfkGoI PS! Kvaliteet imeb.

%d bloggers like this: