Estcon 2010

Tegelt plaanisin, et ma ei kirjuta enam isiklikke jutte, aga kuna Ove ja Kristjan kirjutasid ja mulle meeldib lugeda, mida teised samast asjast kirjutavad, siis teen erandi.

Et lugu algusest alata, tuleb öelda, et olin Estconist juba varem kuulnud, aga seekord läksin ka ise kohale. Põhjuseks oli Makke, kes kutsus Costello sinna lauamängudest rääkima. Teadsin, et tuttavaid peaks mul seal mitmeid olema, aga seda ma päris ei eeldanud, et neid, kes mind läbi mu eelmise blogi teadsid ja keda mina ei tunne, oli veel rohkem. Ehk Makke, kes peale esimest hüüatust arvas, et see jääb ainukeseks, eksis ikka väga kõvasti.

Sinnasõites mõtlesin, et üritus sarnaneb kunagi toimunud BB-summeritega. BB-summeril olid samuti esinejad ja kava ning keskmisest targemad inimesed. Põhimõtteliselt nii oligi, kuigi me ei suutnud tuvastada kedagi, kes oleks it-friigist ulmehulluks kasvanud.

Mul on nõrkus inimeste vastu, kes mingist asjast teavad, minu mõõtme järgi, kõike. Olen olnud ulmeguru lugeja aastaid ja tundsin ta ka kaugelt kohe ära, aga ma poleks iial selle peale tulnud, et ma temast vaimustusse satun. (Ärgu nüüd Krahvfinna ärevaks muutugu, see on teist moodi). Ulmeguru teab tõesti ulmest kõike. Loomulikult pole probleemi mingi eestikeelse raamatu või autoriga, aga ta teab ka autoreid, keda eesti keeles pole: Rumeenia, Poola, Itaalia, nimeta ainult. Pealekauba on ta oma filoloogi haridust südamega võtnud ning see võttis mu vaikselt pöördesse. Igatahes suutsin ma tõelise fännina neilt perekondlikult välja rääkida, et kui me sinnakanti satume, võime nende raamatukogule pilgu peale heita.

Nojah, igatahes tean mina eesti autorite ulmest kolevähe. Viimati lugesin Hiromandi kokteili ja varem olen lugenud Rehepappi ning H. Laipaika. Eile üritasin end sel teemal parandada ja lappasin hoolega kõike, mis internetis ette jäi. Algernonile kulus päris mitu tundi. Kuna ma olen harjunud arvutist lugema möla ja teaduskirjandust, siis lühijuttudele suutsin vaid algusele silma peale vistata, aga seal on ka analüüse, mis on väga abiks.

Estconnil kulus oluline aeg suhtlemiseks. Plats oli suur ja kui ühe seltskonna jutt oli kuulatud, võis järgmise juurde sammuda. Ilmselt võtan ma ennast nüüd päriselt ka kätte ja kirjutan neist juttudest kokku ühe lühijutu. Põhjuse andis lubadus, et ulme.ee kuulutab välja ulmejuttude võistluse. Kõike sinna pista küll ei õnnestu, aga ma loodan, et Kivisildnik ei tunne end röövituna, kui ma teda ära kasutan. Tegelikult pole muidugi kindel, et ma jutuga lõpuni maha saan. Peamiselt olen ma alustaja tüüpi.

Kui Ove kiitis, et tema kõikevõitev unistuse täitumine oli Harglaga saunas käia, siis mina sain tunda Indreku juhtivaid käsi. Vastuseks kõigile, kes ei tea, mis juhtus laupäeva öösel, siis see eriõudne laulujura, mis sauna poolt kostus ja koosnes hulgast unustatud sõnadest, laste- ja isamaaliste laulude katketest, olime meie. Hargla juhatas ühtlasi koori (sõna otseses mõttes) ja mina ja Makke ja keegid veel metsavana, laulsime kaasa.

Eelmise öö eredaim hetk, mis venis õudseks tunniks, lõi särama samuti sauna juures, kus mind ründas musta habemega mees. Ta arvas end minust kõike teadvat, kuigi me kohtusime esimest korda. Enda nimeks väitis ta Andrese olevat. (Tegelt oli ta muidugi Lauri). Meie vahel toimus armastuse ja vihkamise omavahelise võitluse mäng, mis kulmineerus röökivhäälse vaidlusega teemal “Kas tõestamiseks peaks laual jõhkralt seksima või mitte”. Me ei seksinud. Järgmistel päevadel suhtlesime juba täiesti sõbralikult. Hea kaklus ongi tegelikult hea kaklus. Lohutuseks neile, kes kaklusi kardavad.

Nii palju öödest. Laupäevast võttis olulise aja ära larp. Kvaliteetaja. Eks ma olen larbist ennegi kuulnud, aga ise kaasa pole teinud. Meil oli kaasas keemiatõrje ülikonnad ning mänguasjapoest hankisime püssid laskevõimega 1,5 meetrit. Korraldajatel olid kaasas aga täiskasvanute mängupüssid, mida ma ka ise kahtepidi pruukida sain: peal ja käes. Peale luuletaja ja kirjaniku olemise peab Maniakkide Tänav, kes asja korraldas, ka väikestviisi psühholoog olema (lisaks lummavale silmavaatele, mille all kannatajaid oli peale minu veelgi), sest kõik osatäitjad tundusid oma rollidesse sobivat ja vaimustunud pilkudest ja järgnevatest juttudest järelduvalt jäid kõik üliväga rahule.

Metsas end täiesti märjaks jooksu järelnaudinguna sain proovida maailma parimat järvesuplust. Soojärv, mille peal oli u 30 senti ülisooja ja sealt edasi täiskülma vett, oli eestimaiselt aafrikalises kliimas tõeline õnnistus.

Mingid olulised emotsioonid jätan endateada ka, et postitus liigpikale ei veniks. Igatahes jäin nädalalõpuga üliväga rahule.