Wellsi Ajamasin ja Maailmade sõda ning Asimovi Kadunud robot

Estconil oli pisike jutujupp teemal, et miks peaks blogis loetud raamatutest kirjutama vms. Jaile oli kindlal seisukohal, et lugemispäevikut tema küll pidada ei taha, kuigi tal kui raamatukogutöötajal oleks seda vaja. Mina olen jätkuvalt arvamusel, et mul on küll avalikku interneti lugemispäevikut vaja. Kõike loetud just kirja panna ei jõua, aga kasutan ma seda pidevalt. Näiteks jäi mind kummitama, et mis jutt see täpselt oli, mille sisu oli täpselt sama, mis x-meeste filmis. Samasuguseid küsimusi tekib ikka aegajalt. Blogis lugemispäeviku pidamine on aga minu jaoks põhjendatud kasutusmugavusega – 1 kõik kui kenasti ma oma faile katalogiseerin ja pealkirjastan, ikka ei tööta perfektselt. Avalik päevik on aga hea, kui keegi midagi lisab või arutleb. Ok, vabandatud.

Nüüd ma kirjutan kahest raamatust korraga, kuna ma lugesin neid korraga. Ja, et mu sajapolaarset isikut veelgi paremini rahuldada, on mul veel 3 raamatut pooleli. Öökapil, milleks tegelt on rauast ebaatraktiivse välimusega relvakapp, kus relva pole.

Wellsi lugedes ei saa üle ega ümber sellest, et ta kirjutas oma raamatuid ikka jubekoleammu. Jättes igasuguse imetluse tehnikakirjeldustest kõrvale, pani mind imestama tema kriitiline hoiak ajakirjanduse suhtes. Ajal, mil eesti keeles alles enam-vähem hakati ajalehti laiemalt trükkima, oli Wells juba nördinud ajalehtede pealiskaudsusest ja ajakirjanike skandaalihimust. Ilmselt on siis ajakirjandusse algusest peale see sisse kirjutatud ja olukord peabki lootusetult kommerts olema. Wellsi ajamasin on iseenesest kena marksistlik ulme, kus kaheks vastuoluliseks klassiks jagunenud rahvast on ajajooksul arenenud kaheks friikide grupiks. Mis mul taolise mõttelennu vastu võiks olla. Kuigi Ford polnud raamatu kirjutamise ajaks veel oma väljakurnamisliinigi valmis ehitanud, oli rahvas täitsa revolutsiooniliselt meelestatud😀

Maailmade sõja lugemine kulges küll sunnitud vahepausiga, aga mitte väiksema naudinguga. Sõda sõjaks, aga lahendus oli hea. Marslased surid välja, sest maal levinud pahad bakterid hävitasid neid paremini kui vaprad sõdurid. Mis aastal bakterirelv leiutati? Wells väärib sügavat kummardust ja raamat poleks pahem, kui see oleks eile kirjutatud, kuigi nii ei saa, sest vahepeal on tema jäljendajaid ilmselt liiga palju olnud😀

Asimovi robotilood keskendusid peamiselt tema robotite seaduste seotusele loogilise mõttereaga. Eriti lõbustas mind lugu Valelik, kus vaene nummi robot oskas mõtteid lugeda ja ei tahtnud kedagi kurvaks teha lubades neile kõigi nende unistuste teostumist.

Teine nummi robot oli jutus Pääsemine, kus robot ehitas ennast ületades valmis vahva raketi ja keegi ei saanudki surma.

Paari jutu tegelasteks olid ülbed robotid. Neist kõige lõbusam oli Mõtleja. Nagu robotipoisile aju sisse laaditi, hakkas vend moslemiks. Normaalne😀

Kadunud robot oli vast kõige ülbem tegelane, aga inimene, teadagi, kavaldab roboti ju iga kell üle.

Nõiaringi jutt oli kõige igavam. Kiire ja topsik robot versus kehvast materjalist kuid loogilisem inimene.

Tõenduse kohta ma ei oskagi midagi öelda. Oli see unistus enda asendamisest robotiga? Poliitikuks olemises küll midagi unistusväärset pole.

Tagged:

2 thoughts on “Wellsi Ajamasin ja Maailmade sõda ning Asimovi Kadunud robot

  1. […] võiks öelda, et Asimov oskab huvitavalt robotitest ja igasugustest “edasiarenenud” inimvormidest kirjutada, aga tavalise inimese […]

    Like

  2. […] raamatust: Jüri Kallas Eesti Päevalehes,  arvustused Ulmekirjanduse Baasis,   Anonüümses blogis. Filmiarvustustest jäid silma Mihkel Raua ja Sven Vabara […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: