Noorsugu on täiesti hukas

Tiirutasime sel nädalal Valga ja Viljandimaal. Kodumaa on kauneid kohti pungil täis laetud, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. 

Käisime tagasiteel ühes metsa peidetud spordikeskuses. Aaret otsimas ikka. Aare asus kõrge vaatlustorni tipus ja ma ei viitsinud sinna ronida. Jäin autosse ja vaatlesin niisama ümbrust. Kõigepealt kuulsin kuidas keegi midagi vannub. Või ropendab, või ma ei saanudki täpselt aru milles probleem oli. Mets na vaikne, majal mitmeid aknaid ja kuskil vannuti midagi.

Majas oli kohvik ka ja kuna hommikukohv hakkas ununema, otsustasin uue tassikese võtta. Sama kena, moodne ja sõbralik kui maja disain väljaspoolt, oli ka sisemus. Ja neil oli päris kohvimasin, mis valmistas korralikku kofeiinilaksu. Seinale kinnitatud laiekraanilt jooksis mingi kahtlane seep. Laual lebas külalisteraamat: nahast, kinnisega. Kingitud keskusele avamise puhul. Esimene sissekanne dtuššiga kirjutatud, soojad kenasti vormistatud laused. Veel sissekandeid õnnelikelt ja rahulolevatelt klientidelt. Neid lugedes tekkis kahjutunne, et mul lõunasöömaks isu ei olnud, sest kööki kiideti hoolega. (Lund kiideti ka, sellest hetkel puudust ei tundnud). Ning siis äkki “plärts”. Terve lehekülg oli täis joonistatud mingeid kriipsujukusid ja muid kritseldusi, mille vahele kirjutatud ingliskeelseid roppusi ja eestikeelset tõelist läbu.

Ja see polnud ainuke selline lehekülg. Nende lehekülgede autorid isegi ei häbenenud kirjutada kellega on tegemist. Algklasside lapsed, kes samuti puhkekeskuses klassiga aega veetsid, üksteisega sõnelesid ja kogu oma sõnavara külalisteraamatusse ülesse tähendasid.

Mis on juhtunud? Kas lapsed ongi vaikselt muutunud koledate multikate kangelasteks, kus sõnavaral pole tähtsust?

Ema juures välisukse kõrval suitsetades sattusin kuulama heki tagant  väljakõndivate poiste juttu. Poiss rääkis mingist rollerist ja iga kolmas sõna oli “ty*a”. Tegelt ka ja kui kümnesõnaline tagavara ammendus, aitasid välja häälitsused.

Lugedes sarnaselt reostatud soliidse välimusega külalisteraamatut ja kuulates kogemata pealt noorte vestlusi, tahaks meile Hiina korda, kus keeratakse meediakanal, mis ei sobi, lihtsalt kinni. Vaevalt, et meil sedatüüpi piiramist teha õnnestuks ja vaevalt sõnnikut tarbima harjunud lapsed korralikele raamatutele ümber spetsialiseeruks, aga kole on küll. Tulevikus on meil niisamuti kui Inglismaal, kus inimeste klassikuuluvuse saab eksimatult määrata inimese sõnavara, aktsendi jms järgi. Aga sellist Eestit me ju tahtsimegi.

10 thoughts on “Noorsugu on täiesti hukas

  1. Oudekki 1. august 2010, 00:59

    Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et “dušš” on kümblusseade… Aga see pidi ikka üks Lidli 2 in 1 dušš olema, millega kirjutada ka sai, isegi soojast peast.

    Like

  2. Oop 1. august 2010, 09:18

    Tegelikult jäi Inglismaal klassikuuluvuse keele järgi määramise tippaeg vähemalt paari aastakymne taha, väidavad lingvistid. Aga yldiselt on see meilgi vahel võimalik, ehkki äärmiselt yldjoontes ja ainult terava kõrvaga. Haritud inimestel on eesti keeles mõnevõrra selgem artikulatsioon, päris Kolmandas Eestis keskeltläbi natuke lõdvem. Tõsi, mul pole aimugi, kas keegi seda formaalsete meetoditega uurinud on. Teema poleks vist eriti populaarne, ysna mitmel põhjusel.

    Like

    • Manjana 1. august 2010, 23:47

      ilmselt pole klassikuuluvuse määramine enam moodne tegevus. mulle meeldis Bourdieu’lik klassimääratlus, kus inimese klassikuuluvust määrab see, kes on tema tutvusringkonnas. ehk see luuletus, et karvane otsib karvast ja sile siledat, või kuidas see käiski. kuna ühte gruppi kuuluvad inimesed räägivad sarnaselt, siis pikemalt ja viisakamalt tuletades, jõuab jälle samasse punkti. eestis see seni veel nii määrav pole, kuna nõuka ajal oli suuremal hulgal inimestel võimalus saada tasuta kõrgharidust ja keskharidus oli kohustuslik ja erinevates koolides enam-vähem sama tasemega. mida aeg edasi, seda suuremaks kasvavad vahed. need noored, kes mu ema õues lobisevad, käivad samas koolis, kus mina käisin. minu ajal oli see kool päris hea tasemega, nüüd maakonnas üks kehvemaid.

      Like

  3. Oudekki 1. august 2010, 14:33

    Oop, tead, ma olin Eestis ühel sünnipäeval, kus pärast mõnda aega vestlust küsis uus tuttav minult, et “sa vist õpetad ülikoolis” ja seletas, et ta keelekasutuse põhjal arvab. Kahjuks ei osanud ta täpsemalt selgitada, mis selles oli siis nii eripärast…

    Like

    • Manjana 1. august 2010, 14:49

      tund aega järjest nii rääkida, et keegi midagi vahele ei ütle?

      Like

      • Oudekki 1. august 2010, 16:17

        Ei seda ma küsisin hakatuseks, kas sellepärast. Aga ta ütles, et ei, et teatud sõnad ja intonatsioon. Tegelikult olid sina ka seal sünnipäeval😀

        Like

  4. tqnis 1. august 2010, 19:05

    Tušš, tuši, tušši. Järelikult tušiga. Kui juba norimiseks ja keeleminutiteks läks.
    Aga mis teemasse puutub… mõtlema igatahes võttis, kui ma mõtlemisega kuhigi välja jõuan, siis võibolla ütlen ka.

    Like

    • Manjana 1. august 2010, 23:36

      on jah ühe š-iga. ühtlasi sain ÕS-st teada, et piljardis kogemata palli puutumist nimetatakse tušeerimiseks.

      Like

    • Oudekki 2. august 2010, 20:50

      Mina mõtlesin, et ma selle kallal ei nori, sest minu arvates võiks dušš erand olla, sest häälduse põhjal oleks loogiline kahe š-ga kirjutada… Et äkki on Sirjel ka mingi põhimõtteline protest, seda ma austan🙂

      Like

    • Manjana 2. august 2010, 21:39

      mul oma kirjavigade suhtes põhimõtted puuduvad, aga nii kena teada, et teistel need olemas on😀

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: