T. Pratchett. Võlukunsti värv

Ilmselt on juba kõik aru saanud, et ma olen asunud süstemaatiliselt mr.Costello panust meie raamaturiiulisse lugema. Kuna ka Pratchett kuulub loetavamate ulmekirjanike rivisse, siis valisin meie riiulil olevast kolmest köitest esimese. Costello väitis, et tegelikult ei erine järgmised suurt esimesest ja teiste lugemine ei anna midagi uut juurde.

Igatahes saan ma nüüd aru, miks Pratchett meil nii popp on (Raamatukoi andmetel on teda eestikeeles antud välja 44 korral). Võimalik, et ma pole tänapäevast kirjandust liiga palju lugenud, aga Pratchett on üdini tänapäevane. Vanasti ei tohtinud romaanidega nii palju vallatleda. Kui kirjutasid mingist erilisest maailmast, siis kirjutasidki maailmast, mitte ei pannud sinna lisaks veel võlureid ja imevõimeid ja draakoneid ja suva vidinaid erinevatest ajastutest. Raamatu lugemisel ei teki mingit vajadust mõelda, et kas raamatu loogika ikka lubab ühte või teist asja just nii toimetada, nagu kirjanik räägib, sest juttude läbiv loogika on loogika puudumine, kuna tegemist on täiesti sürri maailmaga, kus kõik on võimalik ja mida toredam vint peale keerata, seda loogilisem paistab.

Mis mulle ses raamatus meeldis? Kõik tegelased, keda seal üldse kirjeldati. Tegelikult ka. Ja neil kõigil läks alati hästi, isegi antikangelastel. Noh, mõned natuke surid ära, aga kuna surm oli ka igavesti vahva tegelane ja väitis, et suremises pole midagi valusat, polnud ses tõesti midagi ebameeldivat.

Ma pole peale lapsepõlves loetud muinasjuttude kunagi lugenud mingeid võlukunstist rääkivaid romaane, kuid äkki nad meeldiksid mulle? Miks? Kuna mulle kõige rohkem meeldis raamatus koht, kus kirjeldati lohede mõttejõul välja võlumist. Seda, kuidas kehvema fantaasiaga tüübid oskasid vaid igavaid ja nõrgukesi teha, kui Kakslill, kelle peamiseks tugevuseks oli elav fantaasia ja tahtmine uusi ning põnevaid asju näha ning kogeda, sai hakkama maailma kõige ilusama lohe esilemanamisega.

Tegelikult meeldib mulle, kui inimestel on tavaelust väljuv fantaasia ja uudishimu näha asju, mida oravaratta-süsteemi kukkunud inimesed oluliseks ei pea.

Näiteks eile oli meil põnev seiklus umbes sarnasel teemal. Mina ja veel kolm inimest otsisime kadumaläinud vanni. Te küsite, et kuidas saab vann kaduma minna ja ma olen ka täiesti nõus, et kui vannil on jalad ära võetud ning need asuvad kindlalt sinu seljakotis, siis pole mingit võimalust, et jalutu vann suudaks oma ümmargusel kõhul iseseisvalt vehkat teha. Kuid nii juhtus.

Mõnes mõttes mõistan ma vanni käitumist, sest kui sind jäetakse ööseks hoovi, mis on täis igasuguseid põnevaid urkaid, mahajäetud müügiputkasid, eelajalooliseid tootmisruume, kelmikaid mehi, kes väikese vestluse eest teevad ettepaneku, et nende panus oli vähemalt putõlkat väärt, siis on loomulik, et tahaks selle kõigega lähemalt tutvuda. Ja kui arvestada asjaolu, et enne pimedaks minemist hoiti sinus alasti noort naisterahvast kohas, kus hauakive valmistav mees võis vabalt kogu protseduuri jälgida, siis ei saa ju taolises olekus lihtsalt kõhu peal lebada ja mittemidagi teha.

Aga elu on juba kord selline, et need, kel on silmad, ei vaata ja kel jalad, need neid ei kasuta.

Tagged:

2 thoughts on “T. Pratchett. Võlukunsti värv

  1. Ulmeguru 20. august 2010, 10:25

    Huvitav lugemine. Noh, et ma tean, et mida arvavad Prätsust fännid ja vihkajad, aga huvitav oli lugeda just mittepühendunu nägemust.🙂

    Like

  2. Manjana 20. august 2010, 12:38

    ma tavaliselt loen ulmekirjanduse baasi arvutused ka läbi, kui kirjutama hakkan. sel korral ei lugenud. praegu vaatasin ja mul oli õigus: inimesed ei hinda uudishimu ja naiivset vaimustust sürride asjade üle.

    ma olen selle peale viimasel ajal mõelnud ja peamiselt võtmes tallinna inimesed versus eestlased mujal eestis. tallinnas on alati valitsenud teatud ükskõiksus kõige vastu, mis sind ümbritseb: vastutulevad inimesed vaatavad maha, mitte sulle otsa; nad ei eksi kunagi oma marsuutidelt, mis tagavad lühima ja kiireima tee; neid ei huvita, kui kuskil midagi juhtub (kui just kõva pauku ei toimu).

    paar kuud tagasi olime O-ga ühes mustamäe kohvikus, kui kuskil kaugel oli midagi põlema hakanud ja tossu tõusis. küsisime ettekandjalt, et kas nende köögi aknast näeks seda paremini. ettekandja vastas, et ta ei tea. noh, me läksime siis õue, maja taha ja vaatasime sealt. sellist käitumist peetakse tallinnas ebaratsionaalseks ja tobedaks.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: