Miks ennustajad reformi soosivad

Reformikate toetus tõuseb iga järgneva kuuga. Raadiot kuulates jääb mulje, et isegi nende toetajad hoiavad juba peast kinni, sest ühtegi väga head ja nähtavat põhjust nagu poleks. Räägitakse, et kuna reformikad kirjutasid euroalasse lubamise oma kontole, siis see mõjubki. Võimalik, et nii ongi. Ääremärkusena peaks lisama, et juba paar aastat ei arvestata toetusprotsentide väljakuulutamisel neid, kes ütlesid, et neil on pohlad. Ehk, et pooled eestlased pole kollektiivsesse hullumeelsusesse langenud, vaid neid on ikka jupi vähem.

Minule meeldib Eesti poliitilisi protsesse hoopis meie nõuka minevikuga põhjendada. Praeguse valitsuse toetuse saab samuti ära põhjendada. Nagu teada, jagunesid nõuka ajal inimesed laias laastus kaheks: meie ja meie vaenlased. Meie olime need, kes toetasid valitsust ja nende võetud kurssi. Toetamine ei pea sugugi aktiivne olema. Toetus väljendub ka siis, kui sa ei toeta mittekedagi, vaid nohistad vaikselt oma mittepoliitilise hunniku otsas.

Nemad olid aga määratud igavesse põrgutulle. Põrgutuli polnud mingi valitsuse käes olev kuri vahend, vaid tule õhutamise ja üleval hoidmisega tegelesid kõik inimesed. Nii käibki valitsuse toetamine – kogu hingega. Mittetoetajad seavad ohtu oma isikliku heaolu ja pole midagi olulisemat isiklikust olemisest. Totalitaarse riigi rõõmud, olenemata riigivalitsejate värvist.

Nõuka aeg pole sugugi kauge minevik. Suurem osa valijaid on sel ajal ülesse kasvanud ja omandanud tolleaegsed tõekspidamised, 1 kõik kui rumalad need ka olid. Kuid kas saab pidada rumalaks õpetust kuidas rasketes oludes pinnal püsida? Kindlasti mitte. Ma ei saa viidata ühelegi uurimusele, sest järgnev on minu isiklik tunne. Ma arvan, et viimaste aastate jooksul on meil demokraatlikus riigikorralduses toimunud edasimineku asemel pigem seisak ja seisak, teadagi, on tagasiminek. Peale minu tunnetavad seda ilmselt palju inimesi. 1 kõik kuidas nad seda kirjeldavad. Eks suur töötute arv tekitab samuti rahutust, rahutust, et äkki olen mina järgmine. Ehk kasvab hirm. Hirmu elavad inimesed välja vastavalt oma elukogemusele, paljudel väljendub hirm vihana ja viha puudust meil kurta ei saa.

Nojah, igatahes on tunda, et inimesed ei käitu just liiga põhjendatult ja ja hirmuolukorras on targem asuda paadis, kus asub kõrgeim võim. Nii on turvalisem. Kahtlasel pinnal julgevad vastuvoolu ujuda vaid sportlased, kuid palju meil on neid vaimses mõttes sportlasi? Vähe, ma kardan. Õnneks ei karda ma piisavalt😀

%d bloggers like this: