Hullu koka eri. Vol. 2

Jätkub kõrvitsa purkitoppimise keeruline tegevus. Tegin jälle moosi. Kuskilt suva kohast leidsin (ehk ajalehe kommentaaridest), et sidruni asemel võib ka apelsini panna. Veega sel korral ei liialdanud. Imestamisväärt kui palju vedelikku kõrvits sisaldab! Aga selle moosiga on nüüd see džemm, et keegi peale minu pole seda proovinud. Põhjus lihtne – koolis jagatakse toredat nakkavat külmetushaigust ja ainuke, kellele külge pole hakanud, olen mina. Väiksem jõekas magas peaaegu terve päeva ja mul ei õnnestunud teda moosi proovima meelitada. Aga igatahes said nad eilses jalkas võidu ja kindlustasid oma kolmanda koha seitsme hulgas. Viimane on FC Flora😀

Ja õlu on kinni pandud. Kui tegelikult ka valmis saab, panen kõik täpsemalt kirja. Kinni panemine oli kõige keerulisem, sest sugulaselt (samalt, kellelt kõrvitsa sain) laenatud masin oli mingi erikavala kinnitusega, mis allus alles siis, kui ma mõistuse ära unustasin ja toore jõuga masinale peale sööstsin. Pärast rünnakut oli ta igast asendist nõus!

Aga tegelt on asi selles, et septembri keskpaigas tekib mingi tagasivaatamise koht ja täna vaatasin oma sahtleid ja kappe, otsides neist märke oma tundmatust minevikust. Muidugi ma mäletan mida ja kuidas, aga raamatuid lugedes on selgunud tõsiasi, et ma olen muutunud. Ei või olla, kiljuksin ma kõrvaltvaatajana :D Tuhnimise eesmärk oli oma kooliaegsed luuletused üles leida. Kuna ma olen hetkel peaaegu kindel, et ma ei hakka luuletajaks ja viimastest luulelennust on möödas aastakümneid, tekkis tahtmine nad üle vaadata ja siia riputada.

Algus kulges vaevaliselt – kõik, mis näppu jäid, olid tõeliselt halvad. Aga lõpuks leidsin mõned, mis mulle täitsa meeldisid. Eelkõige seepärast, et kirjutamise ajal olin ikka päriselt rööpast väljas. Ma mäletan, et keska lõpus tundus enesetapp, millele ühtegi täiskasvanud inimese jaoks korralikku põhjust polnud, lihtsamast loomulikum. Nüüd on miljon põhjust, miks ma peaksin jääma😀

Ma tahaks olla taevasina taga
Seal kus on ainult inglid
Ma tahaks olla inimene vaga
seks pole lootust mingit

Kas tõesti olen mina see halvim
mu välimuses pole ilu, naiselikkust?
Kas tõesti pugeja naiselikum siis
ja pisarad ei tea kust?

Lõbus võib olla vaid poiss
selline mulje jääb kuulates teda.

Ja teine veel, vähem suitsiidikas

Käi persse elu
Sul jalaga järgi veel löön
veel elus ma läbi löön
ka ilma selle eluta
põrgu, ei huvita
mis arvab minust see idioot
ta kunagi veel üles poon
ja täis ei joo
end selle pärast eal
et kaaskodanikud on sead
ja raamides elama pead
ei huvita mind mu vead
ja seegi, et mind
põhjaläinuks pead
ma keeran selja maailmale
ja astun paremasse
kuradi elu
ma armunud tasse.

Enda avastamine on päris huvitav tegevus😀

2 thoughts on “Hullu koka eri. Vol. 2

  1. Riina 29. september 2010, 20:41

    Näe, mida ma kõike veel ei teadnud. See teine on kohe väga tore luuletus.

    Like

    • Manjama 29. september 2010, 21:38

      tänud, kuigi ma ei oska end nii ammuse minaga enam eriti samastada.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: