Nüüd nimetage aja peale naiskirjanikke!

Sattusin täna postimehest sellist juttu lugema: Soome õpikud osutusid liialt meestekeskseteks. Kuna mul on täna pisut kudenud tunne, siis tekkis mõte, et loeks üle kuidas Eesti koolides sama asjaga on. Kuna ma liiga suuri plaane ka polnud valmis võtma, siis tegin koolitööst ainult ühe, kõige lihtsama osa: lugesin üle kohustusliku kirjanduse kirjanike sootunnused.

Kohustusliku kirjanduse loetelu võtsin siit: ksg.edu.ee/raamatukogu/soovituslik-kirjandus-1. Võin kinnitada, et enam-vähem see kehtib ka, või vähemalt 5 esimest klassi on neid raamatuid lugenud. Ega ma enne kokkulugemist liiga palju mõelda ei viitsinud, aga mida edasi, seda selgemaks sai, et klassikute hulgas lihtsalt pole naisi ja tegelikult on naiskirjanikke üldse väga vähe. (Miks 100 ja rohkem aastat tagasi liiga vähe naiskirjanikke oli, on puhas feminismi ajalugu). Igatahes on naiskirjanikke ikka haledalt vähe ja kogu seda raamatute nimekirja vaadates, on seal pidevalt korduvad nimed. Lindgren näiteks 5 korda, Pervik 6 korda, Tungal 3 korda. Kui kokku oli erinevaid nimetusi 169, siis võrreldes kirjanike arvuga maailmas, on see tühiselt väike osa. Eestis on Kirjanike Liidus liikmeid 301, kuid ega lapsed ainult Eesti kirjanikke ei loe. Kuidas saab nimekirjas olla näiteks Eno Raualt kokku kuus erinevat raamatut?

Sellepärast ongi huvitav mõnesse asjasse jalgupidi sisse ronida, et saad teada midagi, mille peale poleks muidu tulnudki. No ja mina tulin järeldusele, et meie kooli kohustusliku kirjanduse valik on tõesti halb ja ühekülgne. Muidugi on kena, et lapsed loevad päris palju eesti kirjanikke, aga kas nende osakaal pole liiga suur ja valik liiga väike? Küsisin ühe kolepalju lugeva inimese käest natuke aega tagasi, et millist eesti tänapäeva kirjanikku ta mulle lugeda soovitaks. Võimalik, et ma olin liiga kärsitu, aga mind rahuldava tulemuseni me millegipärast ei jõudnud. Näiteks minu ema on terve elu ja põhimõtteliselt lugenud ainult eesti kirjanikke. Meie koju sattusid välismaiste kirjanike raamatud läbi juhuse, ma arvan, sest ema neid küll ei lugenud, kui A. Christie välja arvata. Tegelikult on mul eesti kirjanike kohta eelarvamused, päris suured kohe.

Ja välismaa kirjanikest. Kui lapsed loevad Lindgrenilt 5 raamatut, siis miks meie põhjanaaber Soome midagi erilist peale Seitsme venna pole kirjutanud? Või mida meie lõunanaabrid teevad, oskavad nad üldse kirjutada? (Jah, ma tean, et oskavad, aga kas kohustusliku kirjanduse nimekirja koostajad ka teavad?)

Nii, nüüd mul hakkab ikka päriselt uni peale tulema. Minu tehtud sootunnustega kirjandusetabel on siin all. Ma metoodikat ei viitsi kirjeldada.

klass kokku mehi naisi
1 9 5 4
2 15 11 4
3 12 7 5
4 13 5 8
5 8 5 3
6 17 12 5
7 9 7 2
8 14 11 3
9 9 9 0
10 24 23 1
11 26 23 3
12 13 13  
  169 131 38

Kui keegi viitsib, siis võiks eesti kirjanike liidu mehed ja naised üle lugeda😉

14 thoughts on “Nüüd nimetage aja peale naiskirjanikke!

  1. tqnis 12. september 2010, 19:11

    Lugesin. Sain kokku 119 naist ja 182 meest. Mõni viga võib kah sees olla, eriti põhjalikult üle ei kontrollinud.

    Oskaks nende numbritega ka midagi ette võtta…

    Like

  2. Manjama 12. september 2010, 20:13

    Sellest võib erinevaid asju järeldada. Esiteks seda, et eestis on naiskirjanikke rohkem kohustuslikust nimekirjast väljas kui mehi. Teiseks seda, et meil ikkagi on meeskirjanikke rohkem kui naisi, või vähemalt neid, kes tahaksid (võiksid?) kirjanike liidu liikmed olla. Mina ei tea kuidas sinna liitu võetakse ja jäetakse. Esimesega hooga kontrollisin näiteks, et Kerttu Rakket, Ketlin Priilinna, Miina Hinti ei ole. Samas on seal inimesi, kes pole nii palju kirjutanud.
    Keegi, kes asjaga rohkem kursis vast oskab oletada, kas meil tegelikult on naiskirjanikke vähem või mitte.

    Like

  3. Oop 12. september 2010, 22:01

    Kirjanike liidus on meil ka tõlkijad. Ja puhtintuitiivsest lambist pakun ma, et nende seas on naisi kõvasti rohkem. Liitu võtmine peaks minu teada olema hääletusega, eelduseks kaks käendajat ja kas raamatut. (Võin yksikasjades eksida.)

    Naiskirjanikke on justkui vähem kyll. Luules tuleb neid päris mitu meelde, aga proosas võib olla asi ka selles, et neilt pärineb vähem meeldejäävaid, klassikalisi tekste. Klassika on pika vinnaga nähtus: yhest kyljest võib seda koolivalikut muutes mõjutada, teisalt jääb siis lastele me yhises kultuuriruumis yht-teist mõistetamatuks.

    Võta või seesama Lindgreni efekt: Soome lasteraamatuist soovitaks mina kohe vähemalt kaht Hannu Mäkelät, “Härra Huud” ning “Hobust, kes kaotas prillid ära”. Samas tuleb tunnistada, et kui keegi neid lugenud pole, kehitan õlgu ja soovitan lugeda – ausalt, head raamatud on. Kui keegi aga ei tea yleyldse, kes on P. Pikksukk või K. Katuselt, vaatan väga pika ja kurva pilguga otsa ning viin jutu ilmale – mõne inimesega on raske yhist teemat leida.

    Mõni autor lihtsalt on mõjukas ja mõni ei ole. Parim viis seisu muuta on kirjutada uusi häid raamatuid, mida kõik tsiteerima, filmima ja lastele vaimustunult ette lugema hakkaks.

    ***

    Vaatasin toas ringi, millised Eesti kirjanikud ette jäävad. Esimesed kohe on Kesküla ja Baturin. Mõlemat just arvustasin ka. Kes veel? Ee… Bix Pokupoeg. Tiit Aleksejev. Lehte Hainsalu. Kadri Kõusaar. Arne Merilai. Aleksandr Bellegarde, aga elulood vist ei loe. Paavo Piik ja Birk Rohelend, kui luulet pakkuda. Jana Lepik. Eklektiline valik, igal omad põhjused.

    Eks neid on vähe jah. Maailmakirjandusest moodustavad nad jube väikese osa, raske on sõelale sattuda. Mu ajale konkureerivad nad ju kõik võrdselt, Shakespeare kõrvuti Pokupojaga ning Kõusaar Atwoodiga. Mis veel hullem, kõik nad kõrvuti Newtoni ja Empedoklesega. Aga aega on oi kui vähe.

    Like

  4. Manjama 12. september 2010, 23:38

    vaatasin jah, et tõlkijad on ka ja kui sa arvad, et tõlkijaid naisi on rohkem kui mehi ja kui vaadata demograafiavärki, siis on meil ka täiskasvanud naisi rohkem kui mehi, siis on selle kirjanike liiduga sooliselt ebaproportsionaalne. võiks olla vähemasti võrdselt.

    ma ei saa midagi teha kui mulle soolise tasakaalu otsimine pidevalt ette jääb. näiteks vaatasin ma mingi hetk eesti parteide juhatusi ja mida parempoolsem oli partei, seda enam oli neil juhatuses mehi. lihtsa loogikaga tegin ma järelduse, et organisatsioonid, kus on rohkem mehi, on parempoolsemad. samas pole see ka nii lihtne. tavaliselt on ka seal rohkem mehi, kus läbi võimu midagi jagada on, raha näiteks, kuigi võim ise on samuti asi, kuhu mehed jõulisemalt kohale trügivad. see on üldistus ja erandid kinnitavad reegleid, aga ma tahtsin öelda, et ilmselt on kirjanike liidus olemine maskuliinselt prestiižne ja samuti on vahva kuuluda kohustuslikku kirjandusse … iseasi, kas sedatüüpi kohustusliku kirjanduse nimekiri annab õpilasele tasakaalustatud valiku kirjandusest.

    Like

  5. Oop 12. september 2010, 23:44

    Kohustuslik kirjandus pole mitte yksnes vahva, see võib mõnd inimest mõningal määral toita. Tõsi, mitte eriti rammusalt, aga pinsilisaks kulub kõik ära. Nooremad elavad pigem uutest teostest… või õigemini kurat teab millest. Näiteks tõlkimisest.

    Like

  6. martinluiga 13. september 2010, 03:19

    Mingi liiga halvasti ei ole sellega. Soovitusliku kirjanduse loetelu võiks muidugi pikem olla. See võiks olla ka üks asjadest, mis osas õpetajal on rohkem valikuvabadust. “Kadrit” ja “Kasuema” mu-meelest küll keegi tänapäeval enam lugema ei peaks, nõukogude perioodist on palju mõistlikumat noorteirjandust leida.J.Wyndhami „Trifiidide päev” tuli täieliku üllatusena – laste ulmega tutvustamine on vahva ja nii ja see on üks üsna kena raamat ka, aga ma ei näe mingit ilmset põhjendust, miks just see ulmeraamat.

    Naiskirjanikke võiks olla rohkem. Mitte muidugi võrdses proportsioonis, sest ei ole parata, kui neid proportsionaalselt vähem ette tuleb. Võiks olla ka rohkem kirjandust ülejäänudmaailmast, mis ei koosne Euroopast, USAst ja Venemaast – maailma kui terviku mõistmine jääb tänapäeva koolis mu-meelest tugevalt unarule.

    Like

  7. Nikolai 14. september 2010, 10:58

    Tuleb meelde Kadri Aaviku “analüüs” meeste ja naiste rollist keskkooliõpikutes.

    Analüüsi kokkuvõtte : http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3541 (analüüsi võib leida googeldades).

    Adamsoni ja Vahtre vastus: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3542

    Samal teemal: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3543

    ja

    http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3544

    Like

  8. Manjama 14. september 2010, 15:36

    ma saan aru küll, mida selle uurimusega öelda taheti, aga kuna meil tõesti koolis feminismi ei õpetata, siis ongi võhikutel raske mõista. aga kuna meil koolis ka marksismi ei õpetata, siis ma feministliku mõtlemise puudumise üle eriti ei kurda, kuigi kõik kõrgharidusega humanitaarid võiksid mõlemast aru saada.

    pealegi ei ole feminism pelgalt vasakpoolne, nagu vahtre teravmeelselt kändudest seletas. parempoolne feminism on ka täiesti olemas ja see ajalooõpikute küsimus on vabalt parempoolne feminism.

    kurb on aga lugeda, et ajalooõpikute autorid pole iial sattunud lugema, et ajaloo kirjutamiseks on tõesti erinevaid võimalusi, aga nemad teavad vaid NSV Liidus kasutatud varianti – sõdade ja riigivalitsejate ajalugu.

    Like

  9. tqnis 14. september 2010, 19:25

    Muide, see väide, et “et eestis on naiskirjanikke rohkem kohustuslikust nimekirjast väljas kui mehi.” pole siiski tõestatud. Ega siis kohustusliku kirjanduse nimekirjas ainult elavad kirjanikud saa olla, mõni on ikka surnud ka. Selle väite tõestamiseks tuleks võtta eesti kirjanike nimekiri läbi aegade. Kaaluks näiteks nende raamatute arv. Aga seda ma küll teha ei viitsi.😉

    Muidugi teine variant oleks ka, teha sellest Sinu nimekirjast selline väljavõte, et vaadata ainult elavaid kirjanikke. Või veel täpsemalt, elavaid eesti kirjanikke. Või Eesti kirjanikke. Ka seda ma paraku ise teha ei saa, sest ei saa ausalt öeldes Su metoodikast aru.

    Mis sellesse Lindgreni efekti puutub, siis päris ilma selleta ka ei saa. Mõnelt kirjanikult tuleb lugeda nimelt mitut teost, et osata kirjandust vaadata ka selle nurga alt, et kuidas ühe ja sama autori raamatud üksteisest erinevad.

    Like

  10. tqnis 14. september 2010, 20:32

    Ahsoo, ja mis Vahtresse ja kändudesse puutub, siis esiteks mitte Vahtre, vaid Adamson ja teiseks ei väida Adamson mitte seda, et feminism marksismiga samast kännust on, vaid ironiseerib arvamuse üle, et marksismist, sotsialismist, kommunismist, sotsiaaldemokraatiast, leiboristidest rääkiv küsimus ka feminismi puudutama peaks.

    Like

  11. Manjama 14. september 2010, 20:33

    metoodikast. pisut metoodika kõikus. noh näiteks kui oli kreutzwaldi mitu muinasjuttu, siis ma neid eraldi ülesse ei lugenud, sest need on lühikesed. või kui oli et midagi sellest kirjanikult, siis läks ka 1 kirja, aga mõni kord ma äkki ei teind ka nii. kuid ega mu metoodika ei sega selle sama nimekirjaga neid elavaid ja eestlasi eraldi välja kirjutamast. aga see on juba natuke liiga palju mingi uurimuse moodi, mida ma lihtsalt blogi jaoks teha ei viitsi. pealegi läheb mul aeg-ajalt segi, et milline näitleja või kirjanik veel elus on ja milline surnud. pealegi poleks see ka väga hea põhimõte, sest loetavaks muutusid paljud juba oma eluajal ja teoreetiliselt võisid nende inimeste sotsiaalsed suhted mõjutada raamatu sattumist õpilaste lauale.

    päris raske on otsustada, et milline raamat on tegelikult ka oluline ja milline mitte. või vähemalt on minu jaoks. nõuka aja kirjandus läbis tsensuuri ja pidi neile nõuetele vastama. praeguse aja kirjandus käib läbi ärimaailma-müüdavuse tsensuuri. see, et iga eestlane võiks olla lugenud karlssoni ja pipi pikksukka on selles punktis õige, et meie kultuuritaustaga on see vajalik, et mitte lolli olukorda jääda, kui jutuks tuleb. aga kas neil kirjanduslikult mingit vahet on, mis eraldi uurimist vääriks?

    ma arvan, et kohustusliku kirjanduse nimekirja tegemiseks peaks olema kõigepealt kirjas mingid põhimõtted, mille järgi nimekiri koostatakse. noh näiteks, et lätist ja soomest peaks kidlasti rohkem kirjanikke olema kui mingitest kaugematest riikidest. no ja siis kirjanduse muud liigid jne. või noh, ma pole filoloog, ma olen bürokraat. praeguse nimekirja koostamise põhimõtteid ei oska ilmselt keegi kommenteerida ja ma arvan, et see on täitsa suvalt kokku pandud.

    Like

  12. Oop 14. september 2010, 22:32

    Filoloogi ja byrokraadina pakun, et põhimõtteid oskavad kirjeldada õppekava koostajad. Aga ega nad mingeid väga radikaalseid muudatusi ei tee. Esiteks on kultuuriruum endiselt sama, teiseks tekib igale muutusele vastuseis õpetajate ja lapsevanemate seas ning kolmandaks pole suurt vahet, kuna yks osa lapsi loeb ikka vanemate soovituste põhjal, teine osa neelab kõike kättejuhtuvat ja kolmas nimetab kogu koolikirjandust nõmedaks sõltumata selle tegelikust sisust või väärtusest.

    Läti kirjanduse kurbloolus seisneb selles, et sealt ei oska parimat väärtkirjandust isegi välja valida keegi peale yksikute fännide, keda ylejäänud siis kõigis surmapattudes kahtlustavad. No ja mida sa soovitad, kui meil seda lihtsalt ei tõlgita.

    Sama kamm on, muuseas, vene koolides eesti kirjanduse õpetamisega: vene õpilastel lihtlabaselt pole eesti kirjandust vene keeles kuskilt võtta. Turul nõudlust ei ole, Eesti riigil selle väljaandmiseks korralikku programmi pole ja nii see pyha yritus virelebki. Ega me oma kirjandust Lätiski propageeri, miks lätlased peaks siis meist targemad olema?

    Ja lõppeks on nukker tõde seegi, et koolipäevad, -programmid ja õpilaste peakesed ei ole kummist. Maailmakirjanduses on meeletult palju häid ja tarvilikke raamatuid, iga valik on paratamatult meelevaldne. Miks just “Hamlet” ning mitte “Macbeth” või “Romeo ja Julia”? Miks “Kuritöö ja karistus” ning mitte “Küti kirjad”? Miks Oskar Luts ja mitte Richard Roht?

    Aga kuhugi tuleb piir ju tõmmata, sest samasugune madin käib eri ainete vahel. Lisaks tahavad kõikvõimalikud haridusest (või ka haridustoodete myygist) huvitatud ringkonnad saada oma osa õppekavadest, rahadest ja kasvava põlvkonna ajutegevusest. Kool ei saa väga oluliselt erineda yhiskonnast. Kui yhiskond on killustunud, iseendast osi alateadvusse suruv ning tykati pystijabur, siis on kool täpselt samasugune.

    Kui me olukorda muuta ei saa, on mõistlikum lõõgastuda ja nautida.

    Like

  13. tqnis 14. september 2010, 22:51

    Mul on selline tunne, et nimekirja kokkupanemises on õpetajale-koolile üsna suured vabadused jäetud, mis minu arvates on üsna hea. Igatahes neil kolmel koolil, mille peale internetis sattusin, oli kattuvus küll kaunis väike.
    Ahsoo, üks ehmatav asi oli ka. Nimelt ühes koolis soovitati poistele Tom Sawyerit ja tüdrukutele Kadrit. Millega need tüdrukud nimekirja koostajate pahameele ära teenisid, ei oska aimata. Või siis hoopis poisid, kellele meeskirjanik peale suruti… Ah ma ei tea…

    Aga muidugi on olemas ka riiklik õppekava.
    http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=174787

    Seal leiab ka autorite soovitatava nimekirja, kelle hulgast valida, kuigi enamasti lõpetatakse need väljendiga “või teised”. Kuidas need õppekavad on kokku pandud… juttu on sellest olnud, aga ega ma eriti pole jälginud.

    Like

  14. Oudekki 16. september 2010, 16:06

    Kas see kohustuslik kirjandus ei ole siiski soovitusliku iseloomuga, nagu Tqniski viitab? Et lõpuks teeb ikkagi õpetaja nende hulgast valiku, vastavalt sellele, mislaadi klass tal on. Mina näiteks koolis hakkasin protestima, et mina Anna Kareninat ei taha analüüsida, mulle ei meeldi, mõttetu, ma loen Sõda ja rahu. Nii saanudki. Just selle pärast, et mingid piirid peavad olema ja nagunii on nad teatud osas meelevaldsed.

    Samas, ma arvan, et teoste nimekiri peaks olema koostatud eelkõige lähtuvalt kirjanduslikust väärtusest ja kultuurilisest olulisusest (no Itaalias ei saa Dante asemele üldse kedagi võtta, inglisekeelses maailmas Shakespeare asemele, venekeelses Puškini… jne jne) Muud aspektid tuleksid teises järjekorras, just sealt kust otsus on meelevaldne (George Sand võiks ju nimekirjas olla ka prantsuse kirjandust tutvustama, et esimene tuntud naiskirjanik, aga muidugi, ta ei saa olla ainus prantsuse autor jne)

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: