Kuidas õlut teha

Lubasin kirjutada kuidas ma õlut tegin. Asi sai alguse sellest, et kevadel pakuti mulle Rüütli tänaval koduõlut. Keegi poiss pakkus. Tartu asi, mina teda ei tundnud, aga mu sõbrad vist tundsid. Suvel juhtus umbes sarnane sündmus veel üks kord ja siis hakkasin ma juba ise tahtma.

Minu vanaisa ja muud sugulased tegid mu lapsepõlves  kogu aeg koduõlut. No ja lapsed jõid seda ka, vähemalt alguses. Ega ma tegemise protsessi pealt ei vaadanud, kuid kraanist laskmisega sai agaralt tegeletud.

Nojah, kuna ma täpselt ei teadnud, kuidas lugu käib, siis guugeldasin ja sain kogu vajaliku info. Õlletegijad pole sugugi kadedad oma teadmiseid jagama. Kõigepealt laenasin sugulaselt tema nõuka-aegse rauast mõõteriistaga õllenõu. Vist on 20-liitrine. Kuna õlu on vahutav ollus, läks nõusse 10 liitrit vett, mis tuli eelnevalt ära keeta ja maha jahutada. Ahjaa, enne vee keetmist käisin mööda linna ja otsisin maltoosat. Internetis öeldi, et igas poes müüakse. Võin kinnitada, et Rimis ei müüda, aga Selveris küll. Eesti toode plastpudelis seal riiulis, kust toonikutüüpi vett saab.

ülleankur

Minu õllepunsu köögilaual. Sry foto kehva kvaliteedi pärast

Kuna suhkur peaks sulanud olema, keetsin vett suhkruga. Suhkrut läks mingi kilo. Suhkru kogusest pidavat sõltuma õlle kangus – mida rohkem, seda kangem tuleb. Sel ajal kui vesi jahtus, hõõrusin 25 grammi tavalist pirukapärmi vähese suhkruga vedelaks ja jätsin lauale seisma. Maltoosapudeli peal on kirjas, millise kraadini vesi jahtuma peab, et kõik toimiks: pärmile oma temperatuur ja maltoosale oma. Ma tegin tunde järgi, sest üks oli kõrgem kui kehatemperatuur ja teine madalam, ma siis näpuga katsusin, et kuidas tundub. No ja siis jätsin 24-ks tunniks tünni lahtiselt tuppa seisma. Rätiku panin augu peale, et tolm või miskit sisse ei läheks. Järgmisel hommikul oli asi kenasti vahule käinud. Õhtuks oli vaht taandunud. Siis panin igaks juhuks veel paar lusikatäit suhkrut ja kaane kõvasti kinni.

Järgmiseks hommikuks oli mingi number 1 at suuruse rõhu saavutanud ja see tõusis. Peale lõunat oli juba 2, siis ma sattusin ärevusse, sest liiga kõrge rõhu all pidavat pärm pildi taskusse panema ja ma olin unustanud, et üle 3 ei tohi minna. No siis me lasime tsutike rõhku välja. Õhtul viisime tünni jahedasse ruumi ja seal käisime järgmine päev veel natuke rõhku vähendamas ehk teisisõnu õlut maitsmas.

Foorumis räägiti, et 2 päeva peale kinnipanemist kõlbab juua. Minu sugulased imestasid, et ma nii kaua hoidsin. Vanasti olevat kohe järgmine päev jooma hakatud. Mina panin kinni kolmapäeva õhtul ja jõime laupäeval. Minu arust oli igati paras, kellelgi jalgu ära ei võtnud ja keegi ei kurtnud ka midagit muud muret.

Aga seda ma ei mäletanud, et koduõlu ongi ainult vaht – teed kraani lahti, lased kruusi vahtu täis ja siis ootad kuni settib. Ema ütles, et nii peabki. Vot nii siis tegi Manjanakas õlut.

***

Aga ma tahtsin veel ka seda kurta, et pangad imevad ikka täiel vilel. Käisin täna oma münte panka ära viimas. Sain neid sünnipäevaks kotiga. Internetis oli kirjas, et SEB pangas raha sissemaksmisel teenustasu pole, või vähemalt mina ei leidnud teistsugust väidet. Pangas selgus, et kui viia metalli üle 200 krooni, on teenustasu 25 krooni. Isegi siis, kui üle on 1 kroon. Vähe ma vihane ei olnud!

%d bloggers like this: