Põrgukoerad. K. Laumer

Seekord vaatasin kõigepealt ulmekirjanduse baasi ja leidsin hea lause: Actionifännidele ja militaristidele seda ehk soovitakski. Vot, ma nüüd ei tea, kas ma äksionifänn olen, igatahes löömafilme ma parema meelega ei vaata (kui just Tarantino pole), aga militarist ma kohe kindlasti ei ole. Arvustusi edasi lugedes selgus, et tõlge oli kehv. Eee, ma ei pannud seda tähelegi: tore, et ma filoloog pole ja võõrkeeltes ma ilukirjandust lugeda (veel) ei viitsi.

Nojah, edasised arvustused kõiguvad seinast seina. Igatahes mina paneksin raamatule maksimumhinde suht kaalumata. Võimalik, et ma pole äksionilugeja ja seepärast ei oska võrrelda. Kunagi kooli ajal ma neid “Šaakali päev” ja “Agendi päevik” lugesin ja siis mulle nad meeldisid. Need on ju äksion?

Aga raamatu sain kätte jälle tavapärasel viisil: reisile oli väikest kerget raamatut kaasa vaja ja selleks sobib Eesti kõige vaesemal ajal 1992 Raplas trükitud raamat imehästi – kollane odav paber ja kiirelt nartsustuvad kaaned.

Üritan juba jupi aega ühte oma kooliaegset lemmikut “Insener Garini hüpeboloid” lugeda ja üldse ei kulge, sest nõuka propaganda ***ib täiega ajudesse. Lapsepõlves oskasin ma sest ilmselt mööda vaadata, aga nüüd segab. Põrgukoerad neelasin viuhti alla ja sain väga mõnusa suutäie.

Nüüd 1 kõrvalpõige veel …

Vaatasin eile FB sõprade gruppe (selle jaoks on eraldi nupp) ja avastasin, et mingi hulk sõpru (ilmselt need, kes A.K. sõbraks hakkasid) olid liitunud eriveidra grupiga, mida ehtis trikimees J. Veberi portree ja mille nimi oli “Kuidas kirjutada raamatut/artiklit. AK/Švejk näitel”. Grupi tutvustuseks oli kirjas: “Sõbranna kunagi õpetas, et raamat tuleb kirjutada nagu hea krimka, kus lugeja saab tunda end targana. Pead näitama et sina veel ei aima lõpplahendust, lased lugejal enne ära arvata.”  Mulle ilmselt ta sõbranna ei meeldi, sest mulle ei meeldi raamatud ja filmid, mille lõpplahenduse ma õige pea ära arvan. Ja ma olen täitsa hea arvaja.

Jätkub ..

Vot selle raamatu puhul mulle meeldiski, et ma üldse ei kujutanud ette, mis edasi juhtub. Üldiselt võis ju oletada, et küllap peategelane suudab igast olukorrast võitjana väljuda, aga päris nii ju ei läinud.  Minu jaoks oli kogu raamatu lahendus uudne. Kogu peategelase ümberehitamine mõjus loogiliselt ja tekitas kahtlusi, et äkki tehakse hoopis temast mingit kahtlast masinat. Tulnukad olid uudsed ja tänu raamatu viimasepeal illustratsioonidele selgelt võikad ja salapärased. Erinevad imevõimed mida peategelasele poogiti, olid minu jaoks piisavalt loogiliselt lahti selgitatud ja lõpeks hoidis inimese enda isiksus kogu seda romaani “üleval”. Ja see isiksus oli segu möllavast testosteroonist, mis vaheldus enesealalhoiuinstinktiga, mis kah alati jamadesse viis ja strateegiliselt kaalutlevast mõistusest.

Keegi ulmebaasist pidas venda naiivseks. Mõnes mõttes võib tal ju õigus olla, kuid nii saab väita vaid inimene, kes mitte kunagi adrenaliini saamise eesmärgil ei tegutse. Ma olen ka väga ettevaatlik ja iga aastaga lisandub järjekordne koorem ettevaatlikust, aga ma ei kavatse unustada, kui mõnus on kontrollitud ohu piiril saadav adrekalaks.   

Nojah, igatahes sobib mulle raamat, kus pidevalt keegi maha lüüakse ja valitseb permanentne kaos, millest lõpeks vaid kangelase telepaatiliselt ringi kõndiv mõistus välja ronib ja kõik pahad hävitab.

Tagged:

3 thoughts on “Põrgukoerad. K. Laumer

  1. Morgie 21. september 2010, 20:31

    mulle meeldib see raamat kaa. Kusjuures… tegemist on ilmselgelt ka eheda sisevaatega meeste mõttemaailma – seal ei ruuli ainult adrenaliin vaid ka testosteroon. Samal ajal on see kirja pandud nii, et naisi ei kohelda seal ei objektidena ega vaenlastena. Erapooletult.

    Insener Garini hüperboloidi ei suutnud ma lapsepõlveski eriti lugeda.

    Like

    • Manjama 21. september 2010, 21:33

      mulle ei meenu sealt üldse midagi naistega seotut. ainult 1 kord olid naised. siis kui nad istusid mingis lennujaama kohvikus ja sisenesid mingid seksikad naised, keda peategelane nägi kui põrgukoeri (kes nad olidki) ja teised kui naisi. see koht oli raamatus pisut “õhus rippuv”, kuna sama asja rohkem ei kasutatud ja lahti ei selgitatud.

      teine kord oli kaudselt naistega tegemist lõpus, kus ta avastas, et mingid masinad omavad emase kassi teadvust ja too teadvus on pisut kiimas vms.

      ehk tegemist oli sooliselt täiesti nihkes raamatuga, kus naistegelasi ei olnudki. iseenesest positiivne, sest mulle üldse ei meeldi, kui näiteks tehakse mingi korralik löömafilm ja siis keevitatakse sinna sisse mingi überhot tibi, et peategelast segadusse ajada. põrgukoertes peategelasel puudus täielikult igasugune sugutung ja kogu energia kulutati madinale😀

      Like

  2. […] põnev. Mulle krimkad meeldivad (selgus äsja), mulle meeldivad ka kahtlased põnevusulmeromaanid (Põrgukoerad. K. Laumer). Teoreetiliselt võiks mulle meeldida, kui raamatus käsitletakse inimese psühholoogiat, aga […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: