Otfried Preußleri Krabat. Marco Kreuzpaintneri film

Kunagi ammu-ammu, ma arvan, et keskkooli ajal, lugesin Krabati raamatut. Ilmselt isegi mitu korda, sest Krabat on hea raamat. Suvel andsin seda lapsele lugeda ja talle ka meeldis. Kui telekast reklaamiti saksa filmide nädalat kinos Sõprus ja käis läbi lõik, et on olemas raamatu järgi tehtud film, teadsin, et mina pean seda näha saama. Laps oli ka nõus.

Täna käisime ja vaatasime ära. Tartukatele võib lubada, et nemad saavad seda esmaspäeval ja Tallinnas võib filmi homme näha ja ma arvan, et tasub vaatamist. Ega ma väga hästi enam raamatut ei mäletanud, kui mingid asjad ja nimed isegi tundusid tuttavad. Laps väitis, et väga täpselt raamatu järgi ei olnud tehtud, aga siiski suuremas osas kattus.

Kinos käimine oli iseenesest ka huvitav. Lapsele, kes on ainult mullijoogi plaasas käinud ja polegi näinud, et kinos on popkorni asemel müügil mingid eripõnevad küpsikud ja kinosaal pole lihtsalt mingi euroremondiga sile tuba. Tutvustusfilmid reklaamisid eesti uusi lühifilme.

Filmi alguses mõtlesin, et kuna ma nüüd olen näinud kuidas filmitakse, et siis vaataks tehnilise pilguga ka, aga mõne hetkega oli plaan ununenud. Lapsele pidasin enne filmi tutvustava loengu, kuidas usa kräpp erineb euroopa filmist (hollivuudist antakse ilusaid kaadreid, erutavaid momente rivis, lihtsat stsenaariumit ja pärast filmi pole enam suurt millestki üle mõelda.)

Tegelikult oli ka selles filmis väga kena kunstnikutöö ja kõik kaadrid olid esteetiliselt nauditavad ja veski mõjus hirmsana. Erutavate momentide järjepidava saamisega võib ära harjuda ja seepärast kippus mul pikemate lõikude ajal mõte pisut uitama minema. Võimalik, et osaliselt oli süüdi ka eilne pikaksveninud õhtu. Aga uni küll ei tulnud🙂  Peaosatäitja ei olnud sellist tüüpi, nagu USAs kombeks – et kõik noored ja uisaspäisas vanemad naised vuhinal ära armuvad ja teda veel ning veel lihtsalt näha tahavad. Samas oli tal targa inimese inimlikult soe välimus ja põhipaha oli ikka päris jälgi grimmiga ning tema aastalõpune vananemine mõjus loomulikuna ja vastikult nagu peab. Vend, kes noorkuu ajal konte tõi, oli veel rõledam.

Kuid miks ikkagi on nii, et kui kinos jookseb mingi USA fantasy film, siis on saalid puupüsti täis, kuid kui tuleb saksas tehtud ja auhindu saanud film, siis pole üldse rahvast? Kas sellepärast, et aju pole reklaamiga ära pestud? Või kardavad inimesed euroopa filme? Ma ei tea, kes olid teised vaatajad, kuid meie lähedal olid vist mingid näitlemisega tegelevad inimesed. Nii raske ju mingi noortefilm ka tunduda ei saa, et see ainult proffidele kõlbab?

Tagged:

14 thoughts on “Otfried Preußleri Krabat. Marco Kreuzpaintneri film

  1. Oop 9. oktoober 2010, 22:58

    Eks inimesed reageerivad ikka reklaamile. Kui uksest-aknast karjutakse, et tuleb äge film, jääb lõpuks meelde. Isegi kui vaatama ei lähe, võid juhtumisi kellelegi rääkida, kes läheb. Jne.

    Krabat tekitab huvi kyll

    Like

  2. Ulmeguru 14. oktoober 2010, 21:57

    Eks osaliselt ole probleem ka selles, et viimase paarikümne aastaga on meie filmivaatajat hoolega nüristatud Hollywoodi saastaga ning kõik, mis kaanonist eristub, see kõik ei kutsu vaatama…

    Aitäh, et selle filmi meelde tuletasid, peab hankima ja ära vaatama…

    Like

  3. Oudekki 28. oktoober 2010, 21:51

    Vaatasin ka filmi àra. Visuaalselt oli imeilus ja usutav. Aga mulle ei meeldinud raamatu retseptsioon. Mitte niivòrd see kuidas oli lyhendatud – sest kuidagi ju peab – aga minu arvates ròhud olid valed🙂

    Selles mòttes, et minu arvates selle raamatu pòhiargument ei olnud freiheit mingist otsast, raamatus ju pakkus vabadust ka Mòlder, sellist vabadust, et teen mida tahan, nòustan selle maailma rikkaid ja nii edasi, mis siis, et sellele positsioonile jòudmiseks peab palju jòhkraid trikke tegema. Ja maagia ei olnud mingi kaklemine, vaid hoopis sòdurite kòhu saepuru tàissòòtmine, kavalus, mitte jòud (mis tegi Mòldri ka meeldivaks tegelaseks).

    Teine vòimalus on aga teistega arvestada, “mure teise inimese pàrast”, see et Eeslaulja tundis Krabati àra just seepàrast, et Krabat muretses tydruku pàrast rohkem kui enda pàrast. Noh, rààkimata sellest tulistamise loost, kus Krabat valis Jurot mitte tulistada.

    Minu arvates mahtus see film absoluutselt Hollywoodi kaanonisse, lihtsalt nad tegid usutavama Saksa maailma, kui Hollywood oleks suutnud, aga keerasid asja mingiks yksikisiku vastuseisuks vòimule ja vòitluseks vabaduse eest, mitte moraalseteks dilemmadeks inimeseksjààmise ning vòimu osas. Ka stsenaarium jagunes ameerikalikeks juppideks, Euroopa (ka kaasaegne) traditsioon oleks siin ka lubanud rohkem raamatulikku ylesehitust, kus pòhiròhk oli Krabati mitmetel valikutel – ja vaataja valikutel, kus vaataja mitu korda oma poolt ymber màngib – ja siis lòpplahendus tuleb àkki ent oodatult ja mingit “pàrast” ei ole, lihtsalt làhed vabanenud tundega kinost vàlja.

    Like

    • Oudekki 29. oktoober 2010, 15:48

      See ju vòib kòik nii olla, aga Krabati raamatus seesugune individualistliku vabaduse ròhuasetus ikkagi puudus, kuna see kòneles ajast (nii 17 sajand, see raamatu aluseks olev rahvajutt vist ka dateerub sinna), kus vendi talupoisi dilemma oli hoopis midagi muud. Vabadust tànapàevases mòttes, isikuvabadust, pakkuski talle ju Mòlder… See osa, kus Krabatile meeldis maagia oli filmist puudus. Raamat ikkagi yhest kyljest nàitas, kui lihtne on nautida musti jòude ja kui raske on nendest loobuda – aga ka vòimalik. Film seda yldse ei puutunud, mis maagias on vaimustavat.

      Veel. Preußleri ehitatud maailm toimis siiski teatud kindlas ajaloolises raamistikus kuhu oli maagia juurde asetatud – ning ta esitas selle raamistiku ning inimeste probleemid usutavalt. Kreuzpaintneril selline ajalootunnetus puudus (ja oli tàiesti àra jàànud see aspekt, et veskipidaja sai veskist teisiti ka àra minna, sai oma tòò lihtsalt kellelegi yle anda, ei olnud igavene tsykkel).

      Kui Kreuzpaintneril vabaduse kysimus pakitses, siis oleks vòinu mingi muu raamatu valida oma filmi tegemiseks. Ma arvan, et selle raamatu niiviisi tòlgendamine on suhteliselt kistud ja kyllalt meelevaldne. Inimesed vòivad igasuguseid asju teha, aga mina vòin ka ytelda, et mulle sellised asjad ei meeldi ja minu arvates ei ole nad loetust aru saanud, nàiteks.

      Aga vàhemalt ei olnud nii hull kui Hollywoodi tòlgendust Dorian Gray portreest. Sest kui Krabatifilm oli vàhemalt osaliselt seesama maailm, lihtsalt ròhuasetused olid tànapàevased, siis suutsid Dorian Gray filmi tegijad teha antikonformistlikust teosest tàiesti konformistliku filmi, brrr…

      Like

      • Manjama 29. oktoober 2010, 16:30

        su jutuga meenus mulle alice imedemaal, kus kogu võluvärk oli välja visatud ja asendatud halva ja hea omavahelise võitlusega.

        Like

  4. Oop 28. oktoober 2010, 23:33

    Sakslastel on võimu ja vabadusega muidugi omad suhted. Ju see kysimus neil siis pakitses.

    Vähemalt ei saa ytelda, et raamatut ka niiviisi mõista ei või.🙂

    Like

  5. Manjama 28. oktoober 2010, 23:50

    oudekki jutt tuletas mulle raamatut rohkem meelde.

    aga oobi märkus tekitas küsimuse, et millised omad suhted võimu ja vabadusega sakslastel teistega võrreldes silmapaistvamad oleksid? nad ongi euroopa üks suurim ja arenenuim riik, kes võib täiesti probleemivabalt venemaalt gaasijuhtme läbi euroopa tõmmata. minu kogemuse järgi on teistel euroopa rahvastel hoopis silmapaistvamad probleemid võimu ja vabadusega kui sakslastel.

    Like

  6. Oop 29. oktoober 2010, 00:16

    Saksamaa on säherdune riik, kus võim vabaduse yle yksvahe nii usinasti domineerima hakkas, et ylejäänud Euroopa yritas mõni aeg hiljem tampida sealset võimuiha niikaua mutta, kuni see enam ei tõuse. Kuskil Euroopas pole seda viimasel sajandil nii põhjalikult, usinasti ja fanfaaridega tehtud. Põhjuste, põhjenduste, muu motivatsiooni, meetodite ja mõjude mitmekesisuse yle ei tahaks ma siinkohal diskuteerima hakata, ent igal juhul võib olla kindel, et selline tegevus annab yhe rahva suhetele võimuga pikaks ajaks täiesti omamoodi kibemagusa meki.

    Like

  7. Manjama 29. oktoober 2010, 01:15

    oudekki, kas pakud midagi itaalia kohta? mu arust on itaalias võimu ja vabadusega kõvasti tulisemad suhted kui saksamaal.

    või prantsusmaast, kes ei saa üle ega ümber, et saksamaa on neist igal pool üle…

    ja me ei räägi idabloki riikidest või kreekast, eksole, sest nemad/meie ei lähe arvesse😀

    õnneks võib hispaania mängust välja jätta, neid võim liigselt ei eruta ja seega on ka vabadusega lihtsam.

    Like

  8. Oudekki 29. oktoober 2010, 15:55

    No USA ma pakuks kohe kròpsti esimeseks, kus vòimu ja vabaduse suhted teravad on (automaatne eeldus, et valitsus varjab midagi, eksole, rààkimata sellest relvakandmise sàttest jne). Aga Hispaania, mismòttes ei eruta? Anarhistid on just seal kòige tugevamad olnud. Franco ei tekkinud ka niisama? Rààkimata baski konfliktist, mis on kah vòimu ja vabaduse konflikt.

    Aga ei tasu unustada, et kogu Lààne-Euroopas olid levinud needsamad tendentsid ja mòtteviisid, mis Saksamaal natside nàol eriti karmi tegelikkuse lòid ja Itaalias natukene vàhem karmi. Aga Hitler oleks vòinud olla ykskòikmillises muus riigis. Ja Lààne-Euroopa pàrast Teist maailmasòda sai sellest vàga hàsti aru – ja tampis seda ka iseenda sees mutta, esimesed 15-20 aastat pàrast sòda. Siis, kui inimesed veel màletasid. Ja just selle pàrast tegid nad EL-i: vastukaaluks niisugustele ideoloogiatele, vastukaaluks liigtsentraliseeritusele ja monoliitsusele. Seega, ma arvan, et Saksamaa ei ole erilisem. Vahe on vast see, et Saksamaal kestis mònevòrra kauem see ratsionaalne haridus, miks hitlerityypi natsionalism on halb mòte.

    Kuuekymnendatel loeti ka keskkoolis Hitleri ja Mussolini tekste ja arutati, miks nii ei saa ja mis seal probleemne on. Praegu loetakse ylikoolis, kui hàsti làheb….

    Like

  9. Manjama 29. oktoober 2010, 16:26

    mina pidasingi silmas praegust euroopat. ma baskide peale pisut mõtlesin. kuid see on rohkem selline sisemine võitlus ühes hispaania kõige rikkamas nurgas. hispaanial tervikuna euroopa suhtes erilisi ambitsioone pole, nad paistavat olema rahul olukorraga, kus nad on küll üks suurimaid riike, aga samas ei dikteeri euroopas suurt midagi.

    Like

    • Oudekki 29. oktoober 2010, 17:39

      Nojah, Euroopas dikteerivad Saksamaa, Prantsusmaa, UK ja USA😀

      Like

      • Manjama 29. oktoober 2010, 17:42

        FB rikub mõtlemist. ma oleks tahtnud su kommile “like” pressida😀

        Like

  10. […] “Next Generation 2011″ programmi vaatamas. Eelmisel aastal käisin samal festivalil Krabatit ja ka lühifilmide programmi vaatamas. Nagu eelmiselgi aastal, oli ka sel korral saalis alla 20 […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: