B. Beckett. Loomine

Kaks päeva tagasi küsisin mr. Costellolt, et kas tal midagi päris tänapäevast on mulle lugeda anda. Tundsin, et vanade raamatute lugemine, ajal mil uusi tuleb raamatukogude kaupa peale, pole päris see. LoomineCostello pakkus mulle siin kõrvalolevat raamatut. Küsisin, et mis selle uba on ja ta ei tahtnud öelda. Täpsustasin, et kas jutt käib kosmosest või sotsiaalsest ulmest ja ta nõustus pigem viimasega. Ühiskondade mutatsioonid mulle üldjuhul meeldivad ja asusin õhinaga lugema. Õhinat jagus õige lühikeseks ajaks ja lugemine võttis ka aega kaks õhtut enne magamajäämist ja läbi ta oligi.

Olen täiega pettunud ja loodan, et tänapäevane romaan ei tähenda novelli, sest nii palju kui mina (internet) romaanidest tean(b), see raamat ei andnud mõõtu ühegi nurga pealt välja. (Romaan on ulatuslik jutustav teos. Iseloomulik on avar elukujutus, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond. Armastusromaan, rüütliromaan, seiklusromaan..jne). Romaani ja novelli vahele jääb lühijutt, kus sündmustik on novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süžee ei keskendu ühe sündmuse kujutamisele. Miljöö võib haarata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. See niinimetatud romaan andis välja ainult novelli tingimused: tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub tavaliselt ühe keskse teemaga. Tegevus areneb kulminatsiooni suunas ning lõpeb püändiga.

Ok, ma pole mingi kirjandusteadlane ja isegi mitte ulmeasjatundja, aga hoolimata mu vähestest teadmistest, võin öelda, et tänapäevast oli ses novellis nii palju, et tema kirjapandud jalgratas oli juba korduvalt leiutatud. Igavene jama on sündida siis, kui kõik on juba leiutatud, kas pole😀

Kuna postitus on juba kopipasteks läinud, siis siin veel mõned raamatu kohta:

* Uusmeremaalane Bernard Beckett (s 1967) on tuntust kogunud nii romaani- kui ka draamakirjanikuna. Mõlemat žanri osavalt ühendav «Loomine« on tema kaheksas, mitmeid kirjandusauhindu võitnud romaan.
* Ingliskeelne sisukokkuvõte
* Ulmekirjanduse Baas

Igatahes otsustasin nüüd ulmekirjandusega piiri pidada. Omi vanu raamatuid ei viitsi ka enam eriti üle lugeda (kuigi Stahhi ajujahti äkki võiks). Lapse käes on lugemisel “Videvik”, millele mul liigseid ootuseid pole, aga kavatsen lugeda. Tegelikult tahaksin ma teada, mis köidab miljoneid selles “Lohetätoveeringuga tüdrukus”. 

Peaks vist lihtsalt tuttavate raamatukogusid puistama tulema, et midagi uut leida? Või ongi kogu tänapäevane kirjandus kiirele elule kohandatud vana jalgratas?

3 thoughts on “B. Beckett. Loomine

  1. Oop 14. oktoober 2010, 15:39

    Larsson mulle täitsa meeldis, ehkki olen siiani lugenud vaid teist osa. “Videvikku” ei usu. Aga tule kunagi kaema, ehk leiad mult mõne lugemata raamatu.

    Like

    • Manjama 14. oktoober 2010, 16:12

      su raamatukogu meeldib mulle juba ette🙂

      Like

  2. Ulmeguru 14. oktoober 2010, 21:54

    See «Loomine» kuulub taaskord rubriiki, et kust kuradi kohast Eesti kirjastajad neid raamatuid avaldamiseks leiavad… kümnete köidete viisi olulisi ulmekaid avaldamata ning ikka leitakse miski väärakus üles… oleks siis veel miski müügihitt…

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: