Kuningas Stahhi ajujaht. Vladzimir Karatkevitš

Seda raamatut on vist paljud inimesed lugenud ja kes lugenud, see mitu korda. Mina igatahes olen ja meeldiv oli tõdeda, et kuigi esimesi kordasid lugesin ilmselt mingi 20 aastat tagasi, oli veel kõik kenasti meeles. Kuningas Stahhi ajujaht
Üllatuseks sain teada, et raamatust on ka film tehtud. Mina vaimustusin raamatust kooli ajal ja Trash oli lapsepõlves nii raamatust kui filmist lummatud. Juutuubis mingit lõiku filmist polnud, kuid ma tahaks filmi näha küll. Ma pole õudusfilmide fänn, aga hoolimata filmiblogijate pisut nihkega filmivalikust, mõjus see postitus veenvalt. (sissejuhatuse lõpp)

Suvel piisas mul Ulmegurule vaid paar märksõna pillata kui ta ütles, et ahh see gooti romaan. Ma polnud elusees sellist väljendit kuulnud ja nüüd vaatasin tähenduse internetist järgi. Gooti romaan oli 18. saj. lõpus ja 19. saj. alguses viljeldud vararomantiline romaan, milles on rõhutatud salapära, eksootikat, õudust, üleloomulikke nähtusi, tumedaid ja saatuslikke kirgi. Ilmselt pole ka täna keelatud lossides toimuvatest hämaratest seiklustest pajatada. Teise tarkuse, kuidas sedalaadi raamatu kirjutamine õnnestub, hankisin ma Oobilt. Küsisin temalt, et miks on nii, et paljud värvilise sulega kirjanikud on eelnevalt luuletajad olnud. (Karatkevitš oli ka luuletaja). Oop selgitas, et kuna luuletaja peab suutma leida parimad sõnad, et eesolevatesse raamidesse mõte kirja panna, oskavad nad sõnu hästi kasutada (sõnastus minu poolt, Oop on ka luuletaja, mina mitte). (niipalju suhtlemisest saadavatest teadmistest). Muideks, raamatus on mõned luuletused ja need meeldisid ka luulevõhikust minule.

Kui jätta kiidulaulud kõrvale (ja kiidulaule võiks laulda küll), siis meenutas see raamat mulle ühte teist raamatut – Mahtra sõda. Ise olen ka üllatunud. Mahtra sõjas ju polnud losse?? Ei olnud jah, aga rahva kannatus oli. Orjarahva raske saatus, kelle turjal viibutatakse piitsa ja kes on alati näljas. Maarahva pimedad orjaööd, kus mõisnik võtab talt viimase, sõimab teda ja kohtleb halvemini kui oma jahikoera ja nuumab end nii, et silmadesse jääb vaid kulla helk ja suurkadesse söödavast lihast ja peenetest toitudest voolavad rasvajoad. Ja ikka leidub paleedes elavate kõrgest soost inimeste hulgas neid, kel süda rinnus ja kaastunne südames. Ning lõpuks tõuseb talupoeg, ajab selja sirgu ja sõnnikuhargi orjapidaja kõhtu. Ainult et Eestis mõisteti nende talumeeste üle kohut kuid Valgevenes mitte.

Kuid mind üllatas, et Valgevene oli ju tegelikult, võrreldes Eestiga (mida nime ja riigi mõttes polnudki), ikka väga uhke riik. Okei, nad ei valitsenud sajandeid järgepidi oma riiki üksi ja leedukad ja poolakad valitsesid neid ka, aga raamatus kirjeldatud šlahta olid ikkagi valgevenelased. Meie orjusest on hea lihtne kirjutada – vastik baltisakslane, kes isegi maarahva keelt ei oskanud. Stahhi ajujahis räägitakse samuti keelest, kuid klassipõhine erinevus seisneb kõrgemas klassis hariduses ja keele puhtuses (on või pole segatud omavahel erinevaid keeli) ja maarahva puhul selles, et aeg-ajalt nad ropendavad. Kirjanik kutsub ropendamist, vandumist ja sõnamist hellitlevalt mahlaseks keeleks. Kuid Valgevenes rõhub valgevenelast valgevenelane. Vot siukesel pinnal on rõhumisest juba hulka raskem rääkida ja rahvusküsimus ei sega rõhuja ja rõhutava vahekorra kirjeldamist. Meil on siin Eestis pidev arvamus, et ainus, kes meid rõhub, on mõne teise rahvuse esindaja.

Nojah, igatahes tahtsin ma öelda, et ka stahhi ajujahil oli sotsialistliku realismi maik man. Ühel raamatu positiivsel tegelasel on seinal pilt surevast Marat’st. Mitte et mul selle vastu midagi oleks🙂

Tagged:

%d bloggers like this: