Videvik. Stephenie Meyer

Nii, nüüd on mul selle haiguse kõrgeim tase: eile lugesin terve päeva raamatut. Vahepeal võtsin mõningaid vahepause ja ajasin asju, aga kogu ülejäänud aja lugesin. Videvikku, ja läbi sain. Tegelikult alustasin juba üleeile õhtul ja siis läks päris mitu tundi üle kesköö. Päris kobakas tellis, sest täidetud dialoogide ja suure šriftiga. Raamatut lugedes hakkas tunduma, et internett on täiesti kasutu koht. Pealegi tahtis läppar eile omaette liiga kõvasti unnata ja ma lülitasin ta välja. Mõnikord tundub, et keegi ei ole nii permanentselt arvuti kaudu tabatav kui mina. Imelik tundus eile seda mitte olla.

VidevikTegelikult oli mul plaan raamatust kirjutada. Või neist mõtetest, mis lugedes tekkisid. Raamatu algus oli väga hea, umbes esimene kolmandik. Mulle meeldis film ka ja raamat oli sõnasõnalt samasugune, hästi pisut oli raamatus mingeid detaile rohkem. Juba filmi vaadates tekkis tunne, et ma olen kasinasti 17 ja elan uuesti läbi seda tunnete segadikku, mis selles vanuses kogu mõttetegevuse täitsid. Ma olen ju vahepeal hulka armumisi läbi elanud ja loodetavasti neist ka õppinud, aga päris kindel ma ikkagi pole. Kas see inimene, kellesse sa oled täiega kräššinud ja kes väldib sinuga suhtlemist, teeb seda sellepärast, et ta ei oska oma sarnaste tunnetega midagi pihta hakata, või ta hoopis vihkab sind? Või ta ei pane sind lihtsalt tähele, sest teda ei huvita? Siiani ei oska vastata. Kui kogemata jube sügavale ümbrisse astuda, siis ei saa ju küsida, et kas sina oled ka omadega samas ämbris. Ning see kogemus, et tolle inimese läheduses kaob igasugune lausete moodustamise oskus ja ajutegevust tabab mingi ajutine halvatus. Mingid laused tulevad, kui end korralikult kokku võtta, aga mingid teadmised-oskused, mis enne olid olemas, kaovad olematusse.

Too eelmises lõigus kirjeldatud tunne oli raamatu kõige parem osa, aga pärast läks kräpiks. Oli siis raske toda teadmatust ja segadust kauem hoida? Sest edasi, kuni raamatu lõpuni kestev jutt, kus mõlemad korrutavad suva hetkel, et ma armastan sind, ei mõjunud enam huvitavalt. Isegi tõepäraselt mitte. Kui on armastusromaan, siis armastuse teele tulevad tõkked ei saa tulla probleemist, et keegi tuleb ja tahab naist ära tappa. Tapmine on üldse liiga lihtne lahendus suvalises raamatus. Ja kuhu jäävad kahtlused, et kas ma ikka valisin õigesti ja probleemid eelmiste armukestega või seaduslike abikaasadega? Jah, muidugi, esimesed kolm kuud peale armumist on maailm päikest täis ja maailma kõige ilusam, targem, parem inimene võiks kogu aeg käeulatuses olla, aga teistele pole sest suurt midagi jutustada.  Kahtlused, kõhklused ja armukadedus oleks armastusromaani toitvad jõed. Mis mõte on luua 100-aastane peakangelane, kelle postitiivsed küljed on hea välimus, kiirus, jõud, muskliline keha ja puberteetikule sobiv muusikamaitse? Selliste omadustega paistavad silma 20-aastased. Vanemate meeste võlu on nende elukogemus, mitte kogenematus; teadmised, mitte teadmatus; haritus, mitte oskus mikroskoopi kasutada. Nojah, ma pole vist peale Jane Eyre eriti armastusromaane lugenud, aga ma olen ise elanud.

Veel hämmastas mind Bella konservatiivne suhtumine oma isasse. Isa oli aastaid üksinda väikelinnas elanud ja oskas ainult muna praadida. Bella tuli tema juurde ja kukkus kokkama ja isa eest nõusid pesema. Miks on vaja 21. sajandil ikka veel kujutada mehi kui saamatuid ja kätetuid olevusi? Ma tean, et sellised on olemas, aga tavaliselt on nad kogu aeg elanud kas ema või mõne teise naisega, kes pole neid kööki lubanud ja seepärast nad sellise puudega ongi. Too mees elas ju üksi, käis iga nädalavahetus kalal, aga ei oskanud isegi kala valmistada.

Vot siuksed mõtted siis. Ehk Videvik on raamat puberteedis ja keskealistele naistele-tüdrukutele.

Tagged:

One thought on “Videvik. Stephenie Meyer

  1. Oudekki 23. oktoober 2010, 12:10

    Heh, mulle meeldis see koht Marinina romaanist, kus naispeategelasele, kellel oli igav, sest ta ei saanud tööl olla, soovitati armuda, et siis võib analüüsida objekti, et mida ta ikka mõtles ja miks ta nii ja naa käitub. Tegelane leidis, et igav, liiga lihtne ülesanne. Ju sellepärast Meyer ka siia mingi krimkaliini külge pookis (et mingid minusugused ka loeks, kes natukene vihastavad selliste kahkluste üle – et kui kahtled, ju ei valinud õieti, mine siis nüüd oma eluga kuidagi edasi… Aga arvatavasti on sul õigus, seda ei oleks vaja olnud, sest minusugused nagunii ei loe)

    Aga ma mòtlesin veel edasi, et tegelikult ju on armastusromaane, mis mulle meeldivad, Len Deighton nàiteks. Romaaniseeria kylmast sòjast ja inglise spioonist, kelle naine làks teisele poole🙂 Seal on ka tunded, mured, valud, unistused, perekond, aga ei ole seda “mis ta ikka mòtleb” arutelusid, mis mind ka reaalelus pelutavad. ja lisaks muidugi haarav maailm ja haarav spioonilugu. Aga eesti keeles ei ole, seega sa vist ei loe.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: