Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus Algselt mul polnud plaanis seda raamatut lugeda, aga Sirbi artikkel Melchior on hetero! veenis mind ringi. Kindlasti mitte pealkirja pärast, sest nii kollast pealkirja pole ma sirbis kunagi näinud. Kuigi pealkiri pani mind mõtlema kirjutaja kiiksu peale – kas see oli mõeldud homodebati mõnitamiseks? Mulle mõjus idee, et see on üks parim eesti raamat ja tuleb tunnistada, et praegu tundub mulle ka nii.

Tolles artiklis oli peale kistud heterotemaatika veel imelikke mõttearendusi. Näiteks see, mis puudutas minu lemmik eesti filmi Malev, mis oli puhas paroodia ajendatud kohustuslikust kirjandusest “Meelis”. Apteekri raamat naljaraamatu tiitlit ei taotle ja õigesti teeb – nalja peetakse odavaks, kuigi on meeletult raskem žanr kui pisarate kiskumine. Pisarate järgi pold Indrekul samuti mingit vajadust.  

Tahaks kommenteerida Hargla raamatu ja vanade eestlaste kultusteose “Keisri hull” vahekorda. Keskkoolis mulle Keisri hull meeldis, millega ma teenisin ära kirjandusõpetaja sümpaatia. Sel aastal üritasin seda veel kord läbi lugeda ja lugemine osutus pingutuseks: igav oli, ei midagi huvitavat. Ma ei saagi aru millega eestlased põhjendavad Keisri hullu võimalikku rahvusvahelist huvi. Oma sugupuu-uurimise käigus tehtud pilguheited siinmail tegutsenud mõisnikele pakkusid palju detaile, mis kinnitasid Keisri hullu põhilist intriigi, kus baltisakslane käis väga tihedalt läbi Vene keisriga, kuid Krossi lähenemine neile suhetele polnud huvitav. (Kas keegi kirjutaks tollest meil elanud mõisnike soost, kes vene keisri juures läbi põlvede nn. KGB eelkäija teenust pakkusid? Benkendorf oli see nimi vist).  

Keisri hullu tähtsus meie (või ka Venemaa) ajaloo kirjeldamisel on samuti kaheldava väärtusega. Eriti kui võrrelda seda Indreku detailide ja emotsioonideküllase raamatuga Tallinnast. (Huvitav, miks Indrek kasutas teiste linnade puhul vanu nimesid, kuid Revalist sai Tallinn?) Mõlemas raamatus on vähe eestlasi ja palju välismaalasi, kuid Indrek räägib ära kuidas terve linn toimis, siis Kross räägib natuke Põltsamaa kandist, natuke Peterburist, pisut Saksamaast ja lõpeks on raamatu parim kirjeldus mehest, kes käis jõel kala püüdmas ja jõed on läbi ajaloo ühesugused. Kui Põltsamaa oli pungil eestlasi ja Revalis oli neid vähemus, siis Indrek leidis hulga võimalusi eestlaste kirjeldamiseks, kuid Kross tegi seda vaid väga pealiskaudselt ja süvenes pigem tõusikutest õe-venna lollidele mõtetele. Hargla andis põneva ja detailirohke pildi erinevate Hansalinnade vahel toimunud intriigidest-suhetest, siis Kross küll üritas mingit ühiskondlike suhete mõõdet arendada, aga kui ei oska, siis ei oska. Poliitilise programmi kirjutamine pole kunagi ühiskonnast täiuslikku pilti andnud.

Muideks, Melhiori lugedes mõtlesin mitmeid kordi toreda lauamängu Lübeck peale, kus tuleb kaubalaevu erinevate hansalinnade vahel sõidutada. Imelik, et sinna mängu piraate ei pandud. Kuid Indreku raamatus on ka piraadid olemas, kuigi nad ei teeni rahvusromantilist liini, vaid on välismaalased.

Ja ma nüüd jätkan Indreku raamatu kiitmist. Mulle meeldis selle raamatu keel. Need tegelased rääkisid nii mõnusalt, et kuigi see polnud mingi vanaaegne keel, ega murre, jättis see keskaegse mulje. Ma ei oska öelda milliste võtetega ta seda tegi, aga see tuli välja.

Ning lõpuks tagasi selle Sirbi artikli juurde, kus Indrekule kallati pähe Jüri Lina solgiämber. Ma Jüri Lina kirjatükkide vastu pole kunagi huvi tundnud ja igas asjas vandenõu nägemist pean ma paremäärmuslastega seonduvaks vaimuhaiguseks. Mulle küll meeldis raamatu lõpplahendus. Jummala põnev oli! Kuna mul magamistoas kella pole, siis ma ei teagi, mis kell ma täna öösel magama sain, aga ma pidin teada saama kuidas raamat lõpeb.

Nii, nüüd on pikk kiidulaul kirjas. Et postitusse pisut tõrva lisada, siis raamatu algus pisut venis või ei haaranud mind kohe. Võimalik, et süüdi on eelarvamused. Sama lugu tolle kurikuulsa 170. leheküljega. Mu arust on pisut liialt porr, pisut kirjanduslikumat lahendust oleks oodanud.

Pika jala torn

Pika jala torn 2010

4 thoughts on “Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

  1. Oop 29. oktoober 2010, 16:23

    “Huvitav, miks Indrek kasutas teiste linnade puhul vanu nimesid, kuid Revalist sai Tallinn?”

    Võõraid maid ja aegu kirjeldades tekib yhel hetkel tasakaalu kysimus: kuidas tekitada lugejas võõrastust, nii et ta tajuks, et kirjeldatud keskkond erineb tema omast, aga nii, et lugeda poleks veel liiga raske? Ju Hargla tõmbas joone siis sinna vahele.

    Like

  2. kiilike 1. november 2010, 16:41

    ostsin selle raamatu juba hulk aega tagasi, ei mäletagi enam, miks. nüüd hakkan lugema ka🙂

    Like

  3. mr.Costello 5. november 2010, 17:59

    Harglat pole lugenud ja ilmselt ei loe ka (ei midagi isiklikku, lihtsalt valikute küsimus), aga lauamängus Lübeck on piraadid täitsa olemas ühe kaardi näol, millega saab vastasmängija koge ära uputada. Kunagi sai mängitud ka üht Hansa-teemalist arvutimängu, mille nimi hetkel ei meenu, ja sealgi olid Läänemere piraadid omal kohal.

    Like

  4. Liina Kolmi 25. november 2010, 17:34

    Mina arvan, et Hargla on ikka üks parimatest, ulme või fantaasia. Ka uuem raamat väga meeldis. Soovitan kõigile.
    Ja siis, et miks Reval, ma pakun, et ei ajaks lugejaid segadusse, Paljud nimed on ju vahetatud ära tänapäeva omadega

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: