Hambaarst ja eesti novellid 1976-1980

Friedebert Tuglase novelliauhinnaga premeeritud töid (1976 -1980) Sisustasin heade raamatute vahelist aega ema raamaturiiulist leitud novellikogumikuga. Mina ei tea, kas viga oli selles, et ma olin jätkuvalt Jää ja tule laulu mõju all, aga alguses tundusid kõik novellid täieliku kräpina.

Täna käisin hambaarstil ja suutsin oma lugemise kannatuste raja lõpule viia. Aega jäi veel ülegi, sest nagu ma hambaarstile kurtsin, pole ma kunagi nii kaua kuskil oodanud. Võimalik, et kunagi olen, aga tänane tunnike ei möödunud linnutiivul, sest seal koridoris ei toimunud midagi huvitavat.

Koristaja käis. Täiesti ebaproff koristaja. Kuna mul on tuttav koristusfirma boss, siis ma tean, kuidas tunda ära ebaproffi koristajat. Esiteks pesi ta põrandat mopiga, mis on suure maja puhul ebaratsionaalne. (Käisin Toompuiestee stomotoloogia polikliinikus). Kuid eks ka mopiga on võimalik tööd teha, kuid testi ta ei läbinud: kõik keerulised kohad paistsid igivana mustusega kaetud. Keeruliseks kohaks saab lugeda uksepiida lähedust, sest sealt ei saa suure kaarega pesta ja põrandal olid kõikide uksepiitade lähedustes tumedad muust põrandast eralduvad laigud.

Ja see, et eestis pole kombeks võõraste inimestega lobiseda, on ka jama. Ma istusin ühe naise kõrval, ma oleks võinud terve ta eluloo välja uurida, aga nii pole kombeks ja hoolimata oma suhtlusaltist loomusest, ei julge ma võõrastele lambist peale lennata. Kadestasin noid lapsi, kes võisid süüdimatult mööda koridori ringi lasta. Kuigi ega seal väga kadestusväärset ka polnud, kuna lasteaiaealine tüdruk küll tahtis koridori lippama minna, aga ta ema keelas. Mind keelas sisemine moraal, mis väidab, et täiskasvanud inimene haiglakoridoris ringi tuiskamas jätab hullumeelse mulje.

Nojah, lõpuks sain ikka arsti juurde ka. Kõige lahedam asi hambaarsti juures on tänapäevane hambaröntgen, soovitan. Väike röntgen maksab aint 90 krooni, kuid masin teeb su pea ümber põneva tiiru, samal ajal kui sina hoiad hammaste vahel mingit jublakat ja üritad mitte pead liigutada.

Tegelt pidin ma novellidest kirjutama. 1976. aasta omad olid Mati Unt ja Kersti Merilaas. Unti oma olin ma suvel ta kogumikust lugenud ja sel pold viga, kuigi seal kogumikus oli mulle huvitavamaid jutte. Merilaas mulle ei meeldinud – segasevõitu jutustus mingist vaesest maaperest ja asjadest ja kadedusest, pähh. Kuid Merilaas oli võrreldes 1977. aasta Juhan Peegli võidunovelliga täitsa loetav. Paar lehekülge omadussõnadest kubisevat teksti sain ma lugeda, siis viskas üle – mingu oma sõdurijutuga puu taha!

Teine 1977. aasta võidunovell Betti Alveri “Kõmpa” täitis mind hämminguga mida kõike võib novelliks pidada, sest jutt koosnes paljudest osadest ja mõned neist olid näidendivormis. Kogu tekst oli kirjutatud mingis teistsuguses keeles. Äkki Põhja-Eesti murre + saksa keel, sest ma sain suht lihtsalt aru. Lõuna-Eesti murret ma parem ei loe, sest ma lapsepõlves sinna eriti ei sattunud. Kui ma mingi aeg tagasi arvasin, et luuletaja kirjutatud jutt on põnev, kuna nad oskavad sõnu kasutada, siis Alver muutis mu arvamust – kui ikka sõnu on aint sõnade pärast kirja pandud, ilma et nad mulle ümbruse, inimeste või tegevuse kohta lisateavet annaks, siis tegeleb kirjutaja minu piinamisega.

Edasi tulid lühemad ja huvitavamad jutud. 1978 Kuusberg põnevusjutuga, kuidas laibad vahetusse läksid ja Kallas ühiskondlikult sügavama jutuga kuidas inimese erilisust ja ebasotsiaalsust võidakse hullumeelsuseks pidada.

Kõige rohkem meeldis mulle 1979. aasta lood. Arvo Valton oli kirjutanud armastusjutu ideaalsest suhtest Mustamäel, kus inimesed armastasid üksteist ilma, et nad oleks kunagi teineteist rohkem kui aknast näinud ja seeläbi ei rikkunud tõelisi tundeid argirutiin. Perfektne!

Toomas Vindi jutu süžee polnud mulle nii huvitav kui teadmised, mida ma sealt sain. Seal oli kirjeldatud tundmatu kirjaniku tööd viisil, mille peale ma pole iseseisvalt tulnud. Tema jutustust kirjeldati kui maali. Või nagu erinevaid maale rivis. Võimalik, et kõiki kunstižanre saab samamoodi iseloomustada, aga mina ei oska kirjandusteose rütmi ja meeleolu märgata ja süsteemselt sorteerida. Keegi filoloog võiks mingi viite anda kuidas seda rütmiasja hinnatakse. Et kui on pikk kirjeldus kuidas rohi on roheline, siis on aeglane rütm ja kui tegevus, kus iga lausega juhtub midagi uut, siis kiire? Ning kuidas saab mingi jutu meeleolu hinnata kui inimestel tekivad samade asjadega erinevad tunded? Nojah, igatahes kirjutas Vint kirjanikust, kes ei tahtnud oma teoseid avaldada, kuna keegi ei saaks neist nii aru, nagu kirjanik ise mõtles ja kõik kirjanikud on tegelikult eputrillad.

1980. aasta lood olid lühikesed ja ei midagi erilist.

Vot nii! Lugege eesti vanade novellide asemel midagi muud ja te pole millestki ilma jäänud.

%d bloggers like this: