Söök ja värk

Oudekki püstitas FB-s küsimuse, mida inimesed kodus nõuka ajal lõunaks süüa tegid ja mis neile maitses. Praeguseks on seal juba üle saja kommi ja natuke aega tagasi otsustasin, et kirjutan ka. Kirjutama pani mind kommijate vastuste toon, kus inimesed räägivad igasugustest tavalistest toitudest ja räägivad nendest nagu kadunud NSV Liidust, mida enam ei ole ja polegi võimalik, et oleks. Mina mõtlesin järgi mida mulle vanaema ja ema lapsepõlves süüa tegid ja leidsin, et enamuses on kõik söögid alles, ainult et mõningaid on juurde lisandunud.

Põhiliselt meenub, et kooli ajal käisin ma lõuna ajal sööklas söömas. Me elasime maal, aga mitte kolhoosis, vaid ehitusettevõttelises külas ning kogu tehasetäis rahvast söödeti ära sööklas. Kõikides nõuka sööklates oli ilmselt samasugune menüü. Minu lemmiktoidud olid pikkpoiss ja borš või peedisupp. Ka peedisupp. Mäletan, et poes müüdi paki peedisuppi. Keedetuna nägi välja tavaline punane vedelik, aga mulle maitses. Mul on praegugi maitse meeles. Selline kuivanud peedi maitse. Pakipeedisuppi enam ei ole, aga peedisupp maitseb mulle praegu ka ja kui ma viitsin peediga jännata, teen sellest vabalt ka praegu suppi. Ema ega vanaema peediga suppi teha ei oskanud. Nad panid peeti supi sisse küll, aga supp ei tulnud kunagi punane. Ema ma sundisin boršši raamatu järgi tegema, aga ta polnud suurem asi kokk ja siis ma pidin seda ise tegema. Täpsustuseks: tegevus toimub 80ndatel.

Magustoitudest meeldis mulle karamellkisell. Kakaokisell oli ka hea. Piimakisell mulle ei maitsenud. Karamellkiselli tegin ma ka ise raamatu järgi, aga vot peale kooli ma seda küll enam teinud ei ole, kuigi raamat on mul riiulis ja tolle raamatu järgi võiks vabalt kõike sööke teha, sest nõuka-aegseid toiduaineid on tänapäeval kõiki saada. Kuna nõuka-aeg pold suurt midagi saada, siis pidid kokaretseptid väga lihtsad olema. Küsisin mehe käest ka, et millist toitu talle lapsepõlves vanaema tegi, mida ta enam pole saanud. Talle meenusid rohkes õlis tehtud küpsetised. Vot neid pole ka mina enam teinud. Karta on, et kui teha, siis nõuka poslamaslat ei võlu kuskit välja. Nüüd on kõik õlid rafineeritud ja filtreeritud. Ükski ei haise üle terve maja🙂 Kuigi seakõrvu tahaks küll … Või kohupiimapalle. Rasvaküpsetisi ostan ma tänapäeval Balti jaamast.

See, et paljud inimesed tänapäeval enam hoidiseid ise ei tee, olen kuulnud. Mu ema teeb moosi, tal on ju marjapõõsad, aga süüa ta neid moose ei taha. Ta teeb neid meile ja enda moosi ostab poest. Ja ma ise teen ka moosi, sest seda läheb meil ikka väga palju. Arvasin, et lapsele meeldivad need moosid rohkem kui poe omad, aga kui täna talt üle küsisin, hakkas poe moosi nõudma. Vada jama! Tühja ma talle poest E-moosi ostan!

Ja siis inimesed kommenteerisid, et nad pole ammu valgeid klaare saanud. Mul on neist kahju. Mul on õnneks tuttavaid õunapuid – ehk side maaga on säilinud. Tuleb meelde mingi kurb lauluke: “Kuni su küla veel elab, elad sina ka.”

Ehk Eestimaaga on jokk?

Tahaks uskuda, et siiski mitte. Arvan, et mingil imelikul kombel sattusid seda FB küsimust kommenteerima inimesed, kes moodustavad ühesuguste harjumustega grupi. On ju teada, et inimesed kasutavad internetis surfamiseks tööaega ja tööarvuteid. Õhtuti on FB-s suhteliselt vaikne. Sügisel võis paljude inimeste profiilidest leida, et nad tegelesid korilusega ja tegid oma seened purkidesse. Minu blogi kõige otsitum sõna on juba mitu kuud olnud “kõrvitsamoos”. Ehk inimesed teevad küll purkidesse asju, aga nad ei taha minna kommenteerima postitust, kus selgub, et keegi enam hakklihakastet ei söö.

Mäletan, et nõuka ajal meil külas räägiti, kuidas eriti vaene ja paljulapseline pere sõi pea igal õhtul makarone ma ei mäletagi kas hakklihaga või munaga. Ilmselt on praegu mingi end kõrgemaks keskklassiks pidav mass töölkäivaid inimesi (ehk töölisi, mitte omanikke), kes leiavad, et purkidesse tagavarade kogumine ja nõuka-aegsete toitude söömine pole nende klassile kohane. Alandab nende maitsemeelt ja kosutab nende pihta. No ja siis nad räägivadki ainult seda, kuidas nad näiteks sušit teevad. Mina teen kiluleiba, mida mitmed nostalgitsesid. Ma ei suuda kunagi seda ka ostmata jätta, kui mõnes söögikohas pakutakse. Kui on ilma munata, siis ei osta. Eestlased teevad aeg-ajalt ka välismaalaste kombel nägusid, kui toore kala söömisest rääkida. Umbes nagu poleks nad kuulnudki, et kilu ja heeringas on samuti küpsetamata kalad.

Keegi kommenteeris, et karamellkisselli saab tänapäeval ainult halvasti varustatud sööklates. Selline lause viitab suht otseselt, et tema juba odavasse sööklasse jalga ei tõsta. Mina küll tõstan. Sattusin mingi kuu aega tagasi trollipargi sööklasse ja jube nostalgialaks – remont nagu nõuka ajal, mööbel samasugune ja toidud ka. Karamellkiselli polnud. Äkki mõnel teisel päeval on. Vaja kontrollima minna. Odav oli see koht küll.

Aga ma ei teagi, et mida need eestlased siis tänapäeval söövad, kui nad vanaemade sööke ei söö? Kuuldavasti pidavat meil jätkuvalt eksisteerima rõhuv enamus mehi, kes nõuavad igaks õhtuks kartulit ja liha. Õnneks ei tunne ma ühtegi nii ropult maskuliinset elukat😀 Meie sööme lihaasjadest peamiselt kana ja hakklihast eelistan ma teha kotlette, kuigi pere sööks seda kõige parema meelega lihtsalt praetult ja makaronidega. Kala maitseb ka, nii valge kui punane. Ilma mingite viguriteta praetult (pruun ei meeldi, lisan pannile vähese õli kõrvale vett). Riisiga. Toidu kõrvale käib salat, erinevad kombinatsioonid hiina kapsast, paprikast, tomatist, kurgist, sibulast, porrust. Tavaliselt hapukoorega. Ja praekartul maitseb mulle jätkuvalt, kuigi searasva meil pole ja sellest on mõnikord kahju. Teen siis kartulipilku, veega praetult. Muidugi on erandpäevi, kui mina või mees läheme hulluks ja kulutame köögis kokkamiseks mitu tundi ja saame hakkama hunnitu hõrgutisega, aga see on erand. Söömine on kõhu täitmine, mitte igapäevane edevuslaat ja ajaraisk.

Gurmaani unistus: Veneetsia kalaturg

Gurmaani unistus: Veneetsia kalaturg

2 thoughts on “Söök ja värk

  1. Oudekki 1. detsember 2010, 16:46

    . o O (hunnituid hòrgutisi saab ju ka poole tunniga teha, isegi kymnekonna minutiga, siis ei ole ajaraisk)

    Mis edevuselaata puutub, ma ei oska ytelda, minu arvates siin tuleb eristada vàikekodanlikku vòistlust harulduste peale ning lihtsalt head maitset vòi snobismi.

    Like

  2. tonueevere 3. detsember 2010, 09:09

    Lahe lugemine, veidi ehk nostalgilinegi. Paslik oleks olnud ehk möne ekstreemsema näite sissetoksimine (?). Proovin.
    Minu ema öpetas mind: osta poest (aega ise valmistada polnud kunagi!) valmis piparkoogitainas; sötku koheselt sinna (1/2 kg) sisse 1 pakk vöid; sötku iga päev – kuni jöululaupäevani – ning hoia soojas. Kui siis puidust-pliidiga ahjust präänikud tulid – oli naabritelegi kuulda, kuis närimiskröbin me korteri vallutas.
    Külas elades, oli kartulivötu aeg, leidsin sahvrist lambaribitüki. Koorisin kartulit, puhastasin kaalika, porgandit, lisasin kapsa – panin aeglasele tulele – ja läksin samuti pöllale. Talupliit oli ju pandud seakartulite hautamiseks, nii et tule järgi valvama ei pidanud. Kui mööda läks ca`4 tundi, höikasin üle pöllu: “Sööma!” Perenaine torises mis torises, kuid kui laua katsin, oli hämmastus suur. Ja siestagi venis tavalisest pikemaks: kus sa säärase maotäiega jöuad enam nii rabelda.
    Sageli, kui polnud aega midagi erilist teha, panin ikka (elektripliidil) neid Moskvast ülejäänud seapäid podisema: kuratlikult hää sült sai, eriti kui sinna sabasidki kuskilt juurde sai. Hääd isu!
    Mjäuks!

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: