Asimov. Asumi triloogia ja edasi

Asimov. Asum

Asimov. Asum

Eile lõpetasin viimase neist viiest, millede kaanepilte siin näeb, lugemise. Ei saa öelda, et lugemisjärg tekitas pidevat põnevust. Tundub, et sel kohal lõpetan järgede lugemise. Esimese raamatu alguses tekkis otsekohe tõrge. Psühhoajalugu kui tulevikuteadus on küll põnev idee ja kuna Asimov mõtles selle välja XX sajandi keskpaigas, siis ei saanud tal aimu olla, et matemaatika pole loodusteadus, mille abil saab sotsiaalteadustest ennustamisvahendi teha. Hoolimata oma sotsiaalteaduslikust võhiklikkusest, suutis ta siiski väga põnevalt kirjutada lahti riigivalitsemise ja võimuküsimusi. Järgesid kirjutades kaob ka autori enda usk ennustamise võimalusse ja viimastes raamatutes selgubki, et ennustused täituvad vaid siis, kui keegi ettenähtud rajal silma peal hoiab ja inimesi õigeid samme tegema suunab.

Asimov. Asum ja impeerium

Asimov. Asum ja impeerium

Kuid hoolimata Asimovi põnevast oskusest riigikordasid kirjeldada, häiris mind üks konkreetne pisiasi. Võimalik, et tegemist on tõlkeapsuga, mille originaali tahaks kuskilt kontrollida. Või mõjutas teda propaganda?

Vahelugu. Nõukogude Liit, kelle pattude reas oli kommunistliku ideoloogia julm ärakasutamine ja hulga valedega sidumine, tegeles aktiivselt ka teiste vasakpoolsete ideoloogiate mustamisega. Ametlikult. Trotskism näiteks. Kuid täiesti ebaõiglaselt tegeleti teise ideoloogia, mille rakendamiseni pole kunagi jõutud, anarhismi, mustamisega. Ja ega kapitalistid erinevaid vasakpoolseid rohkem soosinud kui stalinistid.

Asimov. Teine Asum

Asimov. Teine Asum

Asumi triloogia iga raamat algab eelmiste lühitutvustamisega ja neis kasutatakse sürrealistlikku väljendit “anarhistlikud sõjapealikud” ja kui Seldoni plaani poleks tehtud, oleks planeete oodanud pikaajaline anarhia. Kuidas saab olla korraga diktaator ja sõjapealik on arusaadav ja raamatus väga hästi kirjeldatud, kuid äärmuslikku sõjalist võimu nautiv riigipea, kes toetab aadlit jms, ei saa mitte ühelgi juhul olla anarhistlik. Anarhismi peamine märksõna on võimu eitamine ja võimu vastu võitlemine. Anarhiste ei armasta inimesed, kel meeldib kõva käsi ja bürokraatlik kord. Anarhism, kui riigi peamine elukorraldus, ei saa eksisteerida madala arengutasemega riikides, kuna neis on lihtne korraldada ülimuslikku võimu koondumist väikesele hulgale inimestele. Anarhia kestmine 10 tuhandeid aastaid järjest on nonsens, vähemalt nendes raamatutes ja meie praegustes ühiskondades, sest alati leidub keegi, kes on võimu kehtestamisest huvitatud. Tegelikult pole ka see Gaia-värk just demokraatia musternäide, sest kui on olemas üks ühtne mõtlemine, siis neid ulmekaid, kus ühe ja ühise mõistuse käsutaja on omakorda üks inimene, jagub karjade kaupa.

Asimov. Asumi äär

Asimov. Asumi äär

Asimovi aatomienergiavaimustus tol ajal on üldiselt mõistetav, kuid mina oleks oodanud hetke, mil aatomienergia oma julma külge näitab. Näiteks (vist esimese raamatu) selles kohas, kus rahva hirmutamiseks manati aatomienergia abil monarh-relgioosse juhi pea kohale roheline aupaiste, oleks pidanud lõppema massiliste inimeste surmaga, kuna aatomienergia tekitatud “aupaistet” kutsutakse kiirguseks ja tulemus on tugev kiiritus.

Hilisemates raamatutes saab Asimov oma tuuma-vaimustusest üle ja radioaktiivsuse mainimine muutub kandvaks lõngaks.

Asimov. Asum ja Maa

Asimov. Asum ja Maa

Teema, mida Asimov korralikult valdab on astronoomia. Lugesin viimast raamatut oma sellenädalase Soome reisi ajal ja tänu kogu raamatusarjale oli planetaariumis palju põnevam. Otsekui oleks sattunud viimase raamatu filmile. Kuigi, jah, mulle ei meeldi raamatust lugeda asju, mida ma võin õpikutest leida. Ausalt öeldes jätsin viimases raamatus mõningaid lõike vahele, lastes pilgu diagonaalis üle joosta. Asum ja Maa kirjutati, ja paistis välja kui väsinud kirjaniku ponnistus eelmisele üliedukale raamatule nõutud järge kirjutada. Et tähemärke täis saada, kasutati korduseid ja ebavajalikke kirjeldusi.

Lõpeks võiks öelda, et Asimov oskab huvitavalt robotitest ja igasugustest “edasiarenenud” inimvormidest kirjutada, aga tavalise inimese kirjeldamiseks puudub tal ilmselt inimlik teadmine. Usun, et kui kirjanik on kirjutamise kunsti kätte saanud, siis järgmiseid piire hakkab seadma tema tegelikud teadmised ja kogemused. Fantaasia loomulikult ka, kuid inimestetundmist fantaasiaga ei kompenseeri. Mulle meedib, kui kirjanik loob põnevaid karaktereid. Põnevaid mõttes, et mitmekülgselt kirjeldatuid. Asimov seda kunsti eriti ei oska. Kuid füüsika-astronoomiasõpradele ta meeldib🙂

Tagged:

11 thoughts on “Asimov. Asumi triloogia ja edasi

  1. Kober 19. detsember 2010, 16:25

    Mulle kohe kuidagi ei meeldi blogides otse vastu vaielda, sest see on nagu blogija hing eal ja tema maailm ja kuidas sa ütled inimesele, et kuule, sa vaata ka ikka, mis hing see sul elline on😀 , aga vahel ma vait olla ka ei suuda, seepärast palun ette vabandust, kui ma miskitpidi piiri ületan või nii. :)) Lihtsalt minu mõtted, ei kritiseeri kedagi. Ausalt.

    Ma suisa jumaldan Asimovi Asumi sarja! Mõned leiud ja mõttekäigud on tal lausa geniaalsed! Kui leiaunagi koos, ostan kindlasti, hetkel mul neid pole, muidu loeks kohe üle. (ükshaaval ostmist ei luba ebausk)

    “sest alati leidub keegi, kes on võimu kehtestamisest huvitatud.”

    Ikka. Aga anarhia riigikorrana on üks asi ja terve galaktika piires midagi sootuks muud. Võib ju ka asja vaadata nii, et see, kes oli huvitatud võimu kehtestamisest kõikide planeetide üle, nimetas olukorda, mis valitses seni, kuni ta seda polnud veel suutnud kehtestada (no palju oli teisi, eks) anarhiaks. See oli anarhia tema poolt vaadatuna, mitte tingimata mingi ühe konkreetse planeedi pinnal.

    Üks mu sõber ütles kord, kui ma mingi ulmeka (filmi) juures loogikavigade pärast vigisesin, et Sci-fi-d tuleb võtta sellisena nagu ta on ja mitte sealt täpsusi otsida, muidu ei saagi ühtegi ulmekat vaadata ilma end haigeks vihastamata. Ma olen temaga üldiselt nõus. Ma küll valin endiselt, kui suudan ja oskan, jättes teatud teemadel ulme oma vaateväljast välja, nagunii on ööpäevas endiselt 24 tundi ja valida tuleb, aga siunata selle eest, kas planeedi kaaslane saab “tegelikult” tiirelda kolme kilomeetri kõrgusel emaplaneedist… ei ole tõesti mõtet. Ulme selleks ongi ulme, et ta on ULME. (sai diip? :D)

    Omaette teema pidavat ka olema naised ja ulmekad, aga ma olen paar korda sel teemal piiksumise eest sõimata saanud ja enam ma sellest ei vaidle, üksnes jälgin.

    Aga aitäh igal juhul, et selle väärt kraami jälle korraks lambi alla tõstsid! :Y

    Like

  2. Oudekki 19. detsember 2010, 17:03

    Asimov ise on kommenteerinud, et eks see psühhoajalugu oli tegelikult rohkem sotsioloogia. Aga kui sa tähele paned, siis ee, et “sotsiaalteadused pole matemaatika” argumendist ülesaamiseks oli tal vist juba esimeses köites kommentaar – nimelt, et kui käituvate ja uuritavate objektide arv läheb lõpmata suureks, nagu impeeriumi puhul oli, siis on käitumised suhteliselt etteennustatavad. Mitte täielikult, muidugi – ja mitte, et autoril usk oleks kadunud, tal ei olnud seda ju algusest peale, lihtsalt ta mängiski selle piiriga, et millises osas olud määravad rohkem ja millises osas üksikisikud mängu tulevad. No Muul juba selgelt näitas seda, et üksikisiku roll on väga oluline ja võib kurssi murda igal juhul.

    Aga karakterite põnevus ilmselt sõltub inimese hinnangust, mulle Asimovi karakterid väga meeldivad, just selle pärast, et akadeemilises sfääris on need kõik esindatud (no ja Asimov natukene kogu seda asja ka just usa akadeemilise maailma kriitikana kirjutas), aga väga selgelt ka võimuringkondades, nii palju kui mina olen tähele pannud. Kuigi jah, selles mõttes on sul õigus, et roboti-lugudes on karakteriarendustele ja sisevõitlustele rohkem tähelepanu pööratud, need on rohkem erasfäärile keskenduvad raamatud.

    Ja muidugi, Asumi-seeria hilisemad raamatud vajuvad ikka ära ja mõningad võiksid üldse olemata olla.

    Ja anarhia eitab mitte niivõrd võimu kuivõrd valitsust ning anarhiat “kaose” ja “sõjapealikke omavahelise kakluse”-na ei kujutanud mitte sugugi (ainult) NSVL vaid kenasti needsamad vanad kreeklased, kellelt see sõna pärineb. Proudhon, muide, oli väga teadlik sõna anarhia negatiivsetest konnotatsioonidest, aga leidis, et see on just väga kasulik poliitilise programmi esitamiseks.

    Like

  3. Manjana 19. detsember 2010, 17:47

    mu on kodus samuti asumi sarja fänn (mille pärast mul kogu sari kodus ongi) ja omavahel arutades oleme jõudnud tulemusele, et meile lihtsalt meeldivad erinevat tüüpi raamatud. Ehk sel teemal ju ei saagi kedagi solvata🙂

    Ma olen kaugel sellest, et kirjanikult täielikku loogikat nõuda, mis aga ei tähenda, et mind midagi häirida ei võiks – eks igaühele vastavat isiklikele kiiksudele.

    mingi hetk ma mõtlesin, et kui sarjast blogima hakkan, võrdlen seda “Jää ja tule lauluga”, kuid kuna postitus venis isegi pikaks, siis jäi võrdlus ära. Muidugi on minu vaekauss “jää ja tule” poole, kuna seal on põhirõhk isikute vaatepunkti kirjeldamisel. Idee on neis sarjades mõnes mõttes sarnane – riikidevaheline võitlus ülemvõimu (või olemasoleva võimu säilitamise) nimel. Kuid kui Asimovi rõhk on planeetide kirjeldamisel läbi teaduslikkuse, siis Martin lisab riikide võitlusele fantaasiamomendi. Ma eelistan lohesid astronoomiale🙂 Igasugustes Sci-Fi raamatutest loen ma füüsikaloenguid pahameelega ja eelistaks psühholoogia-sotsioloogia oma.

    Like

  4. Oudekki 19. detsember 2010, 18:30

    Mulle lihtsalt meeldib ka kirjanduskriitikalt täielikku loogikat nõuda, või siis vähemalt samas ulatuses kui kirjanikult🙂 Selles mõttes, et kui Asimov on ikka probleemi X arutanud, siis ei saa minu arvates ütelda, et “sotsiaalteaduslik võhiklikkus, kuna eksiteerib probleem X”. Sotsioloogia piiride üle arutleb Asimov selles sarjas minu arvates küllalt huvitavalt (mille sa ka ise oled ära märkinud, kuigi pead seda võhiklikuks).

    Aga ma pean tunnistama, et ma ei saa ikkagi täpselt aru, millele sa viitad, kui sa ütled, et “Asimov ei saa inimestest aru”, just selle pärast, et nagu ma ütlesin: minu arvates on ta väga hästi välja valinud reaalsuses eksisteerivad inimesed, probleemide ja positiivsete kohtadega ning raamatusse valanud. Ehk sa viitsid seletada?

    Ja Asimov su blogi kuidagi enam lugema ei pääse, seega on ilmne, et solvamisest ei saa juttu olla, seega ma hea meelega arutleks selle seeria üle edasi.

    Manjana: solvamise jutt oli vastuseks esimesele kommentaarile, nagu ka suurem osa mu kommentaarist.

    Like

  5. Manjana 19. detsember 2010, 19:15

    tegelikult pole see minu leiutis, et karakteritele “liha kasvatamine” on asimovi nõrk külg. eriti esimeses kolmes raamatus. üldjuhul on romaanides mingid tegelased, kes raamatu arenedes muutuvad. näiteks Maupassant alustab iga inimese puhul tema detailse kirjeldusega, kus sa saad täpselt teada milline see inimene välja näeb, kuidas ta lõhnab, milline on tema maailmanägemus, väärtushinnangud, suhtlusoskus. asimov kirjeldab suva inimest nagu planeeti – heal juhul tsut haridusest või tööst, natuke ta välimust. inimeste tegevuste ajendid on suht ühekülgsed. parim karakter, keda ta asumi sarjas kirjeldab, on transpordiminister, kes sulab trevize seksikuse küüsis. tema kohta saab teada rohkem kui paljude peategelaste kohta. näiteks blissi kohta mainib ta alguses, et too on igale mehele unistus, kuid samas on tal suur tagumik ja jääb selgusetuks, miks ta trevizele ei meeldi ja milles see kõlgetõmbavus üldse seisneb. see, et blissil on normaalsed väiksemat tüüpi rinnad, saab teada 5. raamatus. samas pole see rindade kuju kirjeldus eriti oluline ja esitatud nii, et pole selge, kes nii arvab, sest kirjeldaja pole määratud. jääb mulje, et rindade kirjeldus on juhuslik ja umbes nagu kirjaniku kaitse oma lemmiktegelase tõstmiseks võrdluses Uue Maa naistega, kes käivad paljaste rindadega ja näevad ka head välja. kirjaniku teadmised naistest meenutavad süütu noormehe omi, ehk neid suurt pole. isegi sisemisi fantaasiaid pole. mehi kirjeldab ta samuti pealiskaudselt, nohikud on pisut täpsemad, kuid kuigi trevizet nimetab ta elumeheks, jääb arusaamatuks, milles see elumehelikkus seisneb. muula kohta on öeldud, et ta näeb puudega välja. mina ei saanudki aru, milles see puue seisnes. peenikesed jalad pole mingi näitaja. solarisel elanud hermafrodiit on huvitav, pärast selgub, et tal on laps. konflikt – hermafrodiit ei öelnud, et tal on laps, tal see ikkagi oli, jääb lahendamata. ehk ma järeldab, et asimov oli ise samuti nohik (viki fotol on küll🙂, kes tundis erisuurt huvi planeetide vastu ja inimesed lihtsalt ümbritsesid teda, kuid need ei huvitanud teda eriti.

    Like

    • Oudekki 19. detsember 2010, 22:08

      Ühesõnaga, sulle ei meeldi see, et liiga vähe seksi, liiga vähe meeste-ja-naiste teemat. Selles osas ma olen nõus küll🙂

      Võib-olla on see ka see, miks mulle Asimov meeldib (jätab mu kujutlusvõimele piisavalt ruumi ja kirjeldab karakterites neid osasid, mis arengu seisukohalt olulised on ja loo seisukohalt olulised on). Jah, Asimovil on rõhk maailma loomisel ja poliitikal, aga sellegipoolest ei ole inimesed tal skeemid vaid inimesed oma mitmekülgsuses – vähemalt peamised tegelased.

      Nohik, ma ei oska ütelda, ma ei tea täpselt mida see tähendab… Aga Asimov teadus- ja ülikoolipoliitikat tegi küll, rääkimata paljudest sotsiaalteadlastest sõpradest. Aga selle osa ma tegelikult jätaks ise edasi arutlemata, sest tegelikult ma arvan, et kirjandusteose üle võiks püüda arutleda ilma kirjaniku üle arutlemata või vähemalt teha seda nii vähe kui võimalik🙂

      Manjana: Vastupidi. Sa tahtisid, et ma kirjeldaks midagi, mida ma väitsin, et raamatus pole. Ma panin kirja, mis oli – kehval tasemel seks. Inimsuhted on tavaliselt mitmekülgsemad ja ei sõltu soost.

      Like

      • Oudekki 26. detsember 2010, 12:01

        Misasi on vastupidi millele?

        Like

      • Manjana 26. detsember 2010, 15:11

        sinu väide “sulle ei meeldi see, et liiga vähe seksi, liiga vähe meeste-ja-naiste teemat” ei vasta tegelikkusele. ma ei otsi juturaamatutes seksi ja meeste-naiste suhteid.

        Like

      • Oudekki 26. detsember 2010, 19:41

        Aga siis ma ei saa ikkagi aru, mis sind nende karakterite puhul häirib, kui see ei häiri, et seksi ja meeste-ja-naiste teemat ei ole.

        Like

  6. Tunguuz 19. detsember 2010, 21:29

    On veel võimalusi. Kui saad sügavalt mõne värdja hinge sisse vaadata, siis taipad, et pmst iga inimene võib sinnamaani areneda, kui vaid lasta tal elus vastavaid valikuid teha. Enamike inimeste õnnetus on et a) neil ei teki valikuid kus väga värdjaks kätte minna; b) neil pole olnud õnne ka väga värdjaid kohata ning nende sisemusse vaadata. Uskuge mind, väikesed rinnad või kellegi lõhn on täiesti pisiasi selle kõrval, mida üks inimene ühiskonnaga teha suudab. Teisiti öeldes – mida tolku on konkreetse inimese faktilisest kirjeldusest kui sa juba tead, kuhu tal on potentsiaali välja jõuda. Sama hästi võib looduskaitsealal sammaldunud kive vahtida.

    Asimovi Muula teema kõrval soovitan väga lugeda Grigori Klimovi “Imja Mojo – Legion”. Samuti soovitan kõrvale lugeda Andrej Lobaczewski “Poliitilist poneroloogiat”. Pärast seda, vähemasti eeldusel et inimesel on intellektiga kõik korras, peaksid mõned asjad paika loksuma.

    Manjana: oki

    Like

  7. Anarhia 24. detsember 2010, 17:29

    Mis anarhiasse puutub, siis kaldun küll arvama, et Asimov kasutas seda sõna antud juhul selle ameerikalikus tüüptähenduses (=korratus ja kaos), mitte mingis koleväga poliitanalüütilises mõttes. Anarhismiga kui poliitilise vooluga on ameeriklased üldiselt tunduvalt vähem kursis kui (arvavad end olevat) kommunismiga, seetõttu (isegi mööndusega Asimovi päritolule) ei näe põhjust sellesse sõnavalikusse midagi erilist nö sisse lugeda.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: