Aastalõpu poliitpostitus

Sattusin lugema indigoaalanese blogimise meemi ja mulle meenus, et oli kunagi üks poliitblogi. Vahest satun vanu postitusi lugema ja imestan, et küll keegi võis ikka emotsionaalne olla. Tundub, et poliitiline emotsionaalsus on alla käinud ja asendunud pigem lootusetusega. Süüdi ei ole masu, vaid reaalsus, mis aastal 2010 on raske sammuga Eesti poliitmaastikul ringi tammunud.

2004. aastal ilmus Õhtulehes jutt “Kaheparteisüsteemi võimalikkusest Eestis”. Kui seda üle lugeda, siis võiks öelda, et protsess jätkub. Millal oli algus, kes oskab öelda. 2004. aastal oli Riigikogus samuti 6 erakonda nagu nüüdki. Enne 2003. aasta valimisi oli Riigikogus 7 parteid. Sellest seltskonnast kadus ära nn. venelaste partei. Kadus ka Koonderakond, kelle tuntumatest liikmetest said eririkkad ärimehed või sooja koha funktsionäärid. Enne 2007. aasta parlamendivalimisi läksid kokku isamaliit ja res publika ja lisandusid rohelised.

2010. aasta “saavutuseks” võiks lugeda, et Rahvaliit ja Rohelised tegelesid aktiivselt surmaooperi komponeerimisega. Kas keegi enam mäletab, mitu esimeest vahetus Rahvaliidus või mis uss see rohelisi näris? Rahvaliidu aastalõpu tulemiks jäi häälekorjajate suundumine kas sotsdemmide või keskerakonna manu, mõni läks vist mujale ka. Viimaseks esimeheks valiti mees minu lapsepõlve naaberkülast, kellest ma midagi kuulnud pole. President Rüütlist oli kahju, kui ta üritas varemetel kõndida ja helipuldi tehnik teadis paremini, mis tegelikult toimub.

Rohelised suutsid 2007. aastal end valima meelitada keskkonnateadlikult mõtlevaid inimesi. Riigikogus tõestasid nad, et vanad kalad ei lase ühtegi uut nägu otsustama ja kui midagi öelda tahad, pead roomama. Kuid roomajaid eestlased ei vali, eriti kui neil on mürgihambad lõplikult välja opereeritud. Omavaheline kägistamismäng oleks rohelistel võinud magamistoa kaitsvate seinte vahele jääda. Kuid ajakirjandusele kiiksuga porno meeldib ja kui tegemist pole valitsuserakonnaga, siis polegi neist muud kirjutada.

Praegu, kui uute valimisteni on jäänud mõned päevad üle kahe kuu, on areenil vaid neli parteid. Ja areeniks on ajakirjandus. Vaadake ise lehekülge http://poliitika.postimees.ee/: Pihl ei kandideeri; Strandbergi jutu juures on õunapilt ja jutu sisu on, et rohelised on omadega pees; Rahvaliit laguneb jätkuvalt; vanad paksud röövlid on tüüride juures Niii tublid. Ei ühtegi juttu Riigikogus esindamata erakondadest.

Kuda igaüks oma risti ise kannab ....

Kuda igaüks oma risti ise kannab ....

Tõenäosus, et jaanuaris ilmuvad välja printsid-printsessid valgetel või Toritõugu täkkudel, on nullilähedane. Kallid kaasmaalased, jätkub diktatuuri süvenemine. Ükski valimissoovitus ei muuda suurt midagi, sest põhi pole veel käes. Ideoloogilise mitmekesisuse kadumise põhi. Me saame valimistel Riigikokku 4 parteid, kellede omavahelise erinevuse selgitamiseks oleks vaja DNA-analüüsi.  Majanduse toetamise sildi all kindlustavad nad omaenese sooja tagumikualust nii kaua kuni surm neid võtab. Rahvas on vait ja vagane, sest neid on ära hirmutatud. Keegi ei protesti, sest oma nahk on kõige lähemal ja kui see üle kõrvade tõmmatakse, siis tuleb silmad kinni panna, et keegi ei näeks.

Vot siuke lõbus jutt siis pisut enne Jeesuse sünniaastapäeva.

%d bloggers like this: