Antti Tuuri. Talvesõda

Antti Tuuri. Talvesõda

Antti Tuuri. Talvesõda

Leidsin riiulist ühe 1990. aastal eesti keeles välja antud soomlase raamatu Talvesõjast. Sõjaraamatud ei kuulu mu lemmikkirjanduse nimistusse ja võimalik, et ma ei peakski sellest raamatust kirjutama, kuna mul pole ühtegi head võrdlust pakkuda.

Võtsin raamatu, sest tundus mugavalt õhuke. Ärge teie raamatut kaane järgi hinnake. Nagu ma varem siin maininud olen, siis 1990ndatel oli Eesti väga-väga vaene paigake ja raamatute väljaandmine sarnanes kangelasteoga. Raamatuid trükiti kehvale paberile ja normaalses šriftis, ei mingit priiskamist. Tänapäeval võiks samast materjalist väga kopsaka köite trükkida.

Kirumise sissejuhatuseks tuleb öelda, et Antti pole kirjanik, kuigi ta on veel karjade kaupa igasuguseid raamatuid kirjutanud. Minu mittetagasihoidliku hinnangu järgi on ta käsitööline, mitte kunstnik. Mina tahan, et kirjanik oleks kunstnik. Raamatus on peategelane ja sisuliselt mitte ühtegi kõrvaltegelast, kuigi rahvast on palju, sest ülekanne toimub otse rindelt. Äkki olekski õige nimetada seda raamatut ülekandeks, sest minategelane räägib, mida ta näeb? Lihtsate sõnadega, ilma eriliste emotsioonide või kirjeldusteta. Raamatus pole ühtegi dialoogi. Kuid aegajalt imestab minategelane, et ta ikka mingit detaili mäletas. Millest võib järeldada, et ta kirjutas mälu järgi või tahtis sellist muljet jätta. Peategelane läheb sõtta kohe kui tekib võimalus, et Venemaa oma sõdurid välja saadab ja lõpeb peale rahulepingu allakirjutamist. Peategelane ei saa isegi haavata, aga külmetab küll. Teisi mehi langeb loogu, eriti vene poolel. Kui mõnikord on filmides-raamatutes räägitud, et sõdur üritab mitte näha, et ta kedagi tapab või hoidub otsesest tapmisest, siis seda probleemi peategelasel pole. Kodumaad tuleb kaitsta ja vankasid tuleb tappa. Laibad laotakse riita. Lihatükkide kaevikuseinalt kokkukojamine on sama emotsioonivaba kui põlvini verd täis kraavis sõdimine.

Kuid mina oleks tahtnud Suuremat Pilti. Kuigi tegemist on sõjaraamatuga, võib teha järelduse, et sõdur on vaid instinkidega kahuriliha.  Näiteks “Enderi mängus” oli Enderi üks mänguvõitmise strateegia, et ta lasi väiksematel vendadel ka ise mõelda. Talvesõjas oli soomlastel võrreldes venelastega isegi pisut rohkem valikuid. Vene pool sai käske eriti kõrgelt ja seepärast tapeti meeletul hulgal inimesi. Sõja tulemuse ei otsustanud mitte rinde asukoht, mitte maa mida sõdurid võitsid või kaotasid, vaid riigijuhid leppisid lõpuks kokku, kuhu riigipiir tuleb. Sõda on poliitika ja sõjaraamat oleks hea võimalus näidata millised sead on kõrged poliitikud.  Sõjaraamat võiks olla patsifismi manifest, sest mõtlev inimene ei saa ju sõda kuidagi õigeks pidada. Sõja alustaja on alati kas hull või liiga nõrk, et õhutajatele vastu hakata.

Nojah, kui keegi tahab teada, kuidas töötab sõjarobot, siis sellest raamatust saab teadmise kätte, kuid miks sõda algas või lõppes ja mis mujal maailmas samal ajal toimus, selleks peab juurde lugema. Isegi mingeid inimsuhteid raamatust ei leia. Halvasti kirjutatud  raamat. Minu arvates. Kuna raamatut on palju tõlgitud ja filmgi tehtud, siis fänne leidub. Eks nagu sõdadelgi on sõpru.

4 thoughts on “Antti Tuuri. Talvesõda

  1. Punane Hanrahan 2. jaanuar 2011, 18:09

    Jah, tõeliselt hea rmt Talvesõjast on Väinö Linna “Tuntematon sotilas”, aga ma’i tea, kasseda eesti keeles üldse välja on antud. Tuuri sobib tõesti ainult sõjamänguhimulisele jõmmile, kelletaolisi Eestis kahjuks liigagi palju on.

    Like

  2. Punane Hanrahan 2. jaanuar 2011, 18:14

    Vabandust – pidasin silmas, et Soome tolle ajastu sõjaromaan. Linna teos räägib siiski Jätku- mitte Talvesõjast, see tõik kipub mul pidevalt ununema.

    Like

  3. Andres 2. jaanuar 2011, 21:15

    Loomingu Raamatukogu alt ilmus mõne aasta eest Tuuri “Kuidas ma kirjutan romaani”, milles ta pajatab ka sellest kuidas tuli idee “Talvesõda” kirjutada, materjali kogumisest ning sellest millest tuli mõte kasutada just sellist stiili. Tundub, et ta võiks kirjutada ka sellest kuidas tema romaane lugeda, et inimesed neid väga mööda ei loeks.

    Like

    • Manjana 2. jaanuar 2011, 21:33

      päris põnev. umbes nagu kasutusjuhend🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: