Me tusameele talv. John Steinbeck

Me tusameele talv

Romaani peategelane Ethan Allen Hawley on mees, kes väga palju mõtleb. Kahtlematult mõtleb ta mitmeid kordi kaunimate ja täiuslikemate lausetega kui inimesed tavaliselt. Kui ta vahest räägib, ka siis erineb ta tavalisest inimesest – ta jutus on alati mõni vimka sees. Eriti huvitavad on tema vestlused oma naisega, kus ta üheks lemmikväljendiks on: „Ajame lapsed õige üles ja nahutame läbi!“ Kuigi tundub, et kõik mehe mõtted on ülesse kirjutatud, ei saa temast ikkagi täpselt aru: mõnikord tundub, et talle ei meeldi oma lapsed, kuid siis, et ta armastab neid meeletult. Peale oma laste mõtleb ta tihti oma surnud sugulastele ja tuletab meelde ammumöödunud vestluseid. Nii nagu lugejal on raske aru saada, mida Ethan tegelikult mõtleb, on Ethanil raske mõista, mida mõtlevad tema lapsed või naine. Võimalik, et need osad, kus ta neist aru saab, on lihtsalt kirja panemata jäänud, igatahes pakuvad kõik pereliikmeid üllatusi ning ka raamatu lõpuks ei selgu, kas poeg ja tütar üksteist armastavad või vihkavad või armastavad nii palju, et see mõjub vihkamisena.

Tegevus toimub USA lõunaosariigis, kus valitseb väga konservatiivne  õhkkond – mees toidab perekonda ja naistel pole sobiv ärijutte kuulata. Romaanis on läbivaks konfliktiks moraalsusküsimus nii äriasjades kui ka ärimeeste vahel. Kuigi  inglased pole USA põlisrahvas, on suhtumine itaallasest immigranti,  kes saabus USA-sse puruvaesena, kuid töötas end üles, negatiivne. Peategelane meenutab härdusega omi esivanemaid, kelle rikkusele pani aluse nn. mereröövlindus. Kuid ta isa kaotas kogu varanduse. Ethanit teatakse kui läbinisti ausat, tublit ja töökat kuid vaest inimest; kuid suuremal osal võõrastel inimestel on ikka mõni pahe küljes: nad on ahned, petturid, joodikud, liiderdajad. Nii soovivadki Ethani eluvõõrad pereliikmed, et Ethan oleks rikas ja edukas. Televiisorit pole igas kodus ja ainuüksi jutt, et keegi sinna pääseb, teeb temast automaatselt austustvääriva kuulsuse. Ethan peab otsustama, kas jääda ausaks ja vaeseks või mitte. Kuna raamatu lõpp ei otsusta konkreetselt midagi, võib iga lugeja ise otsustada, kuidas selliste otsuste tegemine peategelasele mõjub.

“Me tusameele talv” on Steinbecki viimane, 1961. aastal ilmunud romaan. 1962. aastal sai Steinbeck Nobeli kirjanduspreemia oma “realistliku ja loomingulise kirjutamise eest, mis kombineerib kaastundlikku huumorit ja aktiivset sotsiaalset taju”.

Kirjutatud Raamatumaailma 16. jaanuar 2011.

%d bloggers like this: