Stieg Larsson. Lohetätoveeringuga tüdruk. jpm

Sattusin eelmisel aastal kogemata nimekirjale milliseid raamatuid on maailmas kõige rohkem müüdud. Esikohal oli Khaled Hosseini “Tuhat hiilgavat päikest” ja teisel Stieg Larssoni Millenniumi triloogia. Müük ei tohiks ju tegelikult olla kvaliteedi näitaja. Näiteks filmide puhul ma pigem väldin kassahitte ja naudin kõike muud. Aeg-ajalt ma lõbustan end inimestelt küsides, et arva ära, kes on Eesti kõige loetavam kirjanik ja tavaliselt pakutakse neid nõuka klassikuid, keda kõik teavad. Tegelikult on meie loetavaim kirjanik Erik Tohvri. Ema just eile kurtis, et talt pole juba üle aasta ühtegi uut raamatut tulnud.  Kuid Lohetätoveeringuga tüdruk mulle meeldis. Mitte nii palju, et lemmik olla, aga nii palju küll, et ta rikkus mu öö- ja päevaplaane.

Kuna danzumees ja Oudekki on kahepeale tolle raamatu kohta ja ümber pea kõik ära rääkinud, ei saagi ma otse raamatust rääkida. Pärast lugemist ja lugemise ajal tekkis mul erinevaid mõtteid. Esiteks küsimus, et kas mulle meeldivad kriminullid? Kooli ajal lugesin ma neid hea meelega ja korduvalt, aga samamoodi lugesin ulmekaid ja Raimond Kaugveri ja loomajutte. Ma ise kujutan ette, et mu maitse on muutunud, aga nüüd juba teine pauk järjest. (Esimene oli mäletatavasti Indrek Hargla Melhior). Kas peaksin hakkama Holmes’i ja Christie’t uuesti üle lugema? Nagu ei tahaks. Mul on endast juba tekkinud arvamus, et ma olen haritud lugeja ja nende lektüüri ometigi kriminullid ei kuulu! Kuigi samamoodi suhtutakse ka fantaasiaromaanide ja ulmekate lugemisse, siis neid loen ma küll hea meelega. (Loomulikult ei kavatse ma rohkem Pratchetti lugeda, kuna juba teine raamat oli palju igavam kui esimene). Näiteks ei suuda ma nimetada hetkel teist lemmikut “Jää ja tule laulu” kõrvale.  Mida ma, vaeseke, siis nüüd teen?

Teine mõttelõik, mis raamatut lugedes tekkis, oli seotud minu teadmistega Rootsist ja ülepeaüldse küsimus, et kuidas saab suva mitteameerika raamat bestselleriks. Rootsi on  USA-s tuntud riik võrreldes Eestiga: suva hollivuudi filmides võib leida stereotüübi rootsi blondist seksuaalselt vabameelsest kaunitarist. Eesti satub USA filmidesse heal juhul mingite tulnukate või aborigeenide kontekstis. Lohetätoveeringuga tüdrukus oli naispeategelane tolle stereotüübi täielik vastand, välja arvatud seksuaalne käitumine (vabameelne ja võrdsusele rõhuv). Minu kogemuse järgi on Rootsis kõige suurem feministide osakaal ja üldjuhul on suhtumine soolisesse võrdõiguslikkusesse sama tavaline kui meil hirm Venemaa ees. See, et raamatu originaalpealkiri “Mehed, kes vihkavad naisi” on eesti keeles “Lohetätoveeringuga tüdruk” ütleb nii mõndagi kahe riigi erinevustest. Raamatu peategelane ei olnud too tätoveeritud tüdruk, vaid raamatu peamine mõte oli näidata mehi, kes vihkavad naisi (neid mõtteid oli seal veel, kuid lähtudes pealkirjadest). Kas meil peaks rohkem pakkuma huvi teada saada, mis pagana tüdruk see on, kes tätoveeringuid kannab, või pole meil küsimust koduseinte vahel toimuva vägivallaga (pohh, kas oma või võõra naise vastu, raamatus oli kõike)? Pakun, et põnevat tätoveeritud tüdrukut on meil tõesti raskem leida, kuid kes kirjutaks raamatu suurärimehest, annaks tema aadressi, äri sisu ja väidaks, et too mees ahistab oma naist? Ma küll ei julgeks kirjutada. Ärimehed võtaksid ju lausa järjekorda, et öelda, et neist ei tohi nii kirjutada😀

Otsisin raamatu kohta internetist veel eestikeelseid arvustusi ja leidsin (ülilühikese) filmiarvustuse, kus Keskküla väidab, et “mõrvarid ja verepilastajad on teadagi vanad natsid. Seda trikki viljelesid nõukogude autorid juba aastaid tagasi“. Tegelikult pole natside vihkamine sugugi mingi nõuka trend. Intellektuaalid on läänes ikka kaldunud natsidesse kehvasti suhtuma ja ega hetkel trend palju muutunud pole. Eestis lihtsalt puuduvad aktiivsed kommunistid ja uusnatsid, et mingit võrdlusmaterjali oleks ja seepärast ka taoline eluvõõrsus.

Nojah, igatahes võiks teha naljaka järelduse, et kui keegi eesti kirjanik tahaks kirjutada bestsellerit, peaks raamatus peategelane vihkama venelasi (oksanen juba vist seda kirjutas), kuid raamatu lugeja omakorda, peaks vihkama toda peategelast.

"Vasakpoolsete" valikud - millist milkut tahad?

"Vasakpoolsete" valikud - millist milkut tahad?

3 thoughts on “Stieg Larsson. Lohetätoveeringuga tüdruk. jpm

  1. Oudekki 29. jaanuar 2011, 15:04

    Oot, miks haritud lugeja kriminulle ei peaks lugema?

    Like

    • Manjana 29. jaanuar 2011, 15:57

      ei tea. kogun oma pähe igasuguseid imelikke stereotüüpe.

      Like

  2. Kristjan 31. jaanuar 2011, 12:27

    Äkki, sest et kriminullid on kodanlik nähtus?

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: