Mati Kütt on kunstnik. Taevalaul

Pole tükk aega filmibloginud, kuid täna tuli suur tahtmine. ETV-s näidati kultuurikapitali preemiate kätteandmist ja peale seda Mati Küti filmi “Taevalaul”. ETV reklaami ei näita ja seepärast panin teleka DVD lindistamise peale. Tegin endale kohvi ja hakkasin filmi vaatama. Kohe alguses sain aru, et kohvist on vähe, konjakit on vaja. Baarikapp teatas resoluutselt, et kogu brändi on kõige voolava teed läinud ja ma pean jooma kas viina või mingit kahtlast Kräuterlikööri. Valisin viimase.

Joomisega oli äärmiselt keeruline, kuna suu oli lahti. Noh otseses mõttes lahti, aga joomiseks on vaja vahepeal suud sulgeda. Vaatasin filmi ja mõtlesin – boože moi, mis siis nüüd tehakse. Venekeelne üllatus oli täiesti ebardlik, sest filmis kasutati kolme kohalikku keelt, milles vene keelt asendab saksa. Vaatasin seda vuntsi, kes alguses peaosa mängis ja sain aru, et film on intelligentidele. Kuna iga keskmine endast heal arvamusel olev kultuuriignorant teab ühte sakslast, kes võiks segast peksta, siis googeldasin Freudi. Oligi Freud. Aga filmis polnud ta mitte psühholoog, vaid füsioloog, kes tegi inimestega katseid, olles neile eelnevalt mingid andurid külge toppinud. Laual istus puuris aju, kes aegajalt sai lauale jalutama (lühikese keti otsas) ja sonis saksa ja ja inglise keeles midagi teadvusest. Halb diktsioon.

Mingi tibi oli Freudil ka. Sõrmusega. Aga kuigi kõik teavad, et Freud oli seksisõber, siis igatahes too tädi oli pigem lihtne laborant, igatahes ei midagi otseselt pornograafilist.

Siis sai Mati Kütil Freudist siiber ja ta otsustas infomaailma trukkima minna. Mingid tüübid tegid  perfolinte, mis nägid välja nagu triipkood ja teised toppisid neid elektritraatidesse. Edasi läks film täiega peesse. Ses mõttes, et autoril tuli veel palju häid mõtteid. Palju-palju mõtteid. Just siis kui ma jõudsin otsusele, et 1947. aastal sündinud autor on äkki ikka narkar, ilmusid ekraanile moonid ja mingid kahtlased loomuškinid hakkasid neid tarbima ja said õuverlaksu. Tegelt ka.

No ja siis tuli teine lõik, mida iga endast lugupidav intelligendinäru suutis ära sõnastada. Lastele näidati nukuteatri laval Hitchcocki ja lapsed kiljusid, järgnes tuntud vannis pussitamise muusika ja film jätkas peesse minekut. Või õigemini juhtus see, mida Mati oma filmi sisu kohta preemijate jagamisel ütles – postiljon läks taevasse.

Natuke ma vaatasin toda taevajama ja siis panin maki kahekordse kiirusega mängima, et see lehmakaka juba otsa saaks. Saigi. Nonih!

Mida ma tahtsin oma jutuga öelda? Seda, et kujutaval kunstnikul võib olla lihtne. Tema võib teha näiteks maali ja igaüks mõtleb ise jutu kõrvale. Ta võib teha maalide seeria ja mõelda selle kohta jutustuse, aga kõik võivad ka oma jutu mõelda. Kui ma väike olin, siis mulle meeldis paberil pliiatsiga jutte välja mõelda. Pikki realistlikke jutustusi, paljude tegelastega.

Kuid kas filmitegija võib ka teha filmi, mis on nagu kujutav (liikumatu) kunst, aga paljude piltidega? Teoreetiliselt ju võib küll. Inimesed käivad ju kunstinäitustel ka tund aega ja näevad hulgaliselt pilte, mis kokku ei jutusta mingit lugu. Annavad vaid esteetilise elamuse. Mida sürrealistlikum kunstnik, seda haritumad inimesed temas mõtte leiavad. Mingit tüüpi kinnine klubi.  

Film oli kunstiliselt ilus. Ilmselt ka nukufilmitehniliselt kõva sõna, aga lugu polnud. Tahan lugu! Ma saan aru, kui oleks olnud unenägude seletaja, aga seda ka polnud. Pähh!

Kui keegi tahab filmi näha, siis on see mul olemas (aa ma ei tea kuidas seda meil saab vaadata, kui ma pole kindel, et ma ise 2. x näha tahan). Kui keegi tahab teada, mida teised arvavad, siis siin on postimehe intekas Matiga.

Vot nii!

Niisama tupsu maja pilt

Niisama tupsu maja pilt

PS! Ma kirjutasin väikese kolmemõttelise emotsiooniloo Kristina Normani uuest dokust ka, saatsin selle õhtulehte ja ma ei tea, mis sellest on saanud. Saatsin just õhtulehte, sest lootsin, et nad on poliitiliselt kõige tuimemad.

%d bloggers like this: