Stephen King. Salaaken, salaaed

Stephen King. Salaaken, salaaed

Stephen King. Salaaken, salaaed

Alustaks juttu sellest, et Raamatukois seda raamatut pole ja üldse ei leidnud ma guugeldades raamatu esikaane pilti kusagilt. Seega tegin pildi kiirmeetodil ise. Eestikeelsest raamatust on võimatu leida millal see raamat on meil trükitud. Igatahes on see tõlgitud 1990. aasta kogumikust  “Four past midnight” ja hoolimata kahest tõlkijast, toimetajat kirjastus Kupar ei palganud. Ehk üks väga salapärane raamat, mille vaevaliseks lugemiseks kulutasin ma nädala.

Naljakas, ma olen hakanud raamatuid lugema mingis eriti imelikus võtmes – mõtlesin terve lugemise aja: “Jess, nüüd ma tean, et King ja õudukad mulle ei meeldi ja rohkem ma neid ei loe. Nii tore kui võib lugemisvara otsast ühe väga mahuka kirjaniku maha kriipsutada ja veel hulk väiksemaid takkaotsa.” Kuigi – kes teab …

Raamat räägib kirjanikust, keda tuleb ehmatama mingi kaabuga mees, kes süüdistab teda oma õudusjutu varguses. Kõigepealt arvab kirjanik, et ähvardaja on hull, kuid varsti oli suht selge, et kirjanik ise pole parem.

Mõtlesin lugemise ajal, et miks mul pole põnev. Mulle krimkad meeldivad (selgus äsja), mulle meeldivad ka kahtlased põnevusulmeromaanid (Põrgukoerad. K. Laumer). Teoreetiliselt võiks mulle meeldida, kui raamatus käsitletakse inimese psühholoogiat, aga kuigi Kingi raamatus kõike seda leidus, mulle raamat ei meeldinud. Võimalik, et mul polnud põnev, kuna ma teadsin kogu aeg pea kõike ja midagi ei olnud oodata. Kuigi kirjanik oli kiiksuga ja seda võis aru saada pea kohe, siis välja kirjutati see alles viimastel lehekülgedel. Kirjanik ütles palju asju liiga vara välja ja samas jättis mõned asjad õigel ajal põnevaks kirjutamata.

Ma pole rohkem Kingi raamatuid lugenud (ja nüüd ei pea ka), aga ma olen palju tema filme näinud ja filmide üle ei kurda, kuigi ma pole õudukatefänn. Õudukad, kus kellelgi on üleloomulikud võimed või on tegemist mingi müstikaga, neid on hea jälgida, sest sa põhimõtteliselt tead, milles uba ja  vaatad kuidas on lahendatud järgmine probleem. Kuid “Salaaken, salaaed” rääkis tavalisest isiksusehäirest nii nagu see inimene ise teadis või õigemini – eriti ei teadnud. Lugeja oli kahestunud isiksuse rollis ja see roll ei meeldinud mulle. Mul on enda psüühilisest seisundist positiivne ettekujutus ja ma ei taha tunda end võimetus olukorras. Näiteks “Piinatud geeniuse” filmi peategelasel oli umbes-täpselt sama probleem kui raamatu peategelasel, kuid tema sai sellest võitu. Too raamat lõppes aga õnnetult ja kõige lõpuks üritas King veel vihjata, et äkki oli hoopis mingi müstikaga tegemist. Kui oli müstika, siis oleks juba varem võinud sellega ehmatada.   

Nii, õudukaid ma siis enam lugema ei pea. Järgmisena võiks teha katse mõnda tõelist naistekat või E.Tohvrit lugeda või mõnda Petrone Prindi “Minu …” raamatut, saaks äkki enda eelistustest rohkem teada.

6 thoughts on “Stephen King. Salaaken, salaaed

  1. Oudekki 3. veebruar 2011, 15:54

    See tegelikult ei ole ei tüüpiline õudukas ega ka liiga tüüpiline King (kes on filmina tegelikult parem, kui raamatutena). Mulle õuduskirjandus väga meeldib, aga King mitte eriti, ainult üksikutes elementides. Seega ma soovitaksin sul veel natukene proovida, ma võin sulle ühte või teist laenata🙂

    Like

  2. Manjana 19. veebruar 2011, 18:27

    Ehh, ma mõtlesin just sarnaselt ja otsisin Lowecrafti eesti keeles. Madruses 1/99 on tõlkejutt Elustaja Herbert West. Ma olin ebameeldivalt üllatunud. Tolles jutus alahindas kirjanik lugejat. Mina nimetan seda stiili tuntud telesarja järgi teletupsu stiiliks: kirjanik täidab loo pidevate kordustega. Näiteks kordab ta iga uue stseeni alguses üle eelmiste sisu. Jube tüütu, umbes nagu ma ei mäletaks. Sisu korduses pole midagi uut, lihtsalt antakse lühikokkuvüte eelnenust. Samuti kirjeldab ta ühes lühijutus umbes 5 korda üle milline näeb välja peategelane. Kõik kirjeldused ütlevad sõnasõnalt sedasama.
    Kuigi jutu idee oli hea, häiris mind selline teletupsu stiil. Kas Lowecraft kirjutabki alati nii?

    Like

    • Oudekki 20. veebruar 2011, 14:58

      Ei kirjuta. Otsi üles see Mardus, mis on Lovecrafti-eri, sealt saad parema ülevaate. Eks Lovecraftiga oli see häda, et ta kirjutas väga palju ja muidugi on mõned lood märgatavalt kehvemad kui teised. Samas, seda “kui õudne on see õudus, mida peategelane tajub”, kipub ta vahepeal jah vast liiga palju üle kordama🙂

      Kusjuures, see Herbert Westi lugu mulle üldse ei tule ette, peab üle vaatama. St. pealkiri tuleb, ilmselt lugenud olen, aga ei mäleta. Ju oli keskpärane asi jah.

      Like

    • Oudekki 20. veebruar 2011, 15:02

      Lisaks veel see, et tegelikult ma ei ole kindel, et sulle Lovecraft väga meeldib. Ma pigem sulle soovitaksin mingeid klassikalisemaid Poe-tüüpi õuduslugusid, või üldse sellist 19. sajandi – 20. sajandi alguse inglise õuduskirjandust.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: