Lugesin indigoaalase postitust kuidas meedia süvendab kehva valimistulemust. Ega ma päris hästi ei tea, kuidas politoloogiat mitteõppinud inimene ajalehtede poliituudistest aru saab. Aeg-ajalt satun juhuslike inimestega poliitikast rääkima ja üldjuhul pea alati üllatun, sest inimested teavad väga erinevaid asju ja seetõttu mõistavad kogu poliittralli erinevalt.
Uudis, et Riigikokku saab peale märtsivalimisi neli erakonda, pole eriline uudis. Uudis oleks, kui millegipärast saaks neid sinna vähem või rohkem, sest kõik küsitlused on juba üle aasta nelja parteid lubanud. Muidugi on vastik, et meie demokraatia iga aastaga väheneb, aga kuna rahvas arvab, et ainuke poliitikas osalemise võimalus on valimised ja kellegi poolt hääletamine, siis pole midagi imestada. Kuid mina ei näe jutu taga, et saab ainult neli, allteksti, et kõik kes nende nelja poolt ei hääletanud, on kaotajad. Kuid kahtlustan, et enamik inimesi nii arvab. Aeg-ajalt tundub, et Reformi poolt lubavad inimesed hääletada põhjusel, et nii saavad nad end, hoolimata oma peesseläinud isiklikust elust, võitjana tunda – mina valisingi võitjaid, nüüd mu unistused täituvad!
Tegin mingi aeg tagasi FB-sse ürituse, mille idee oli minna valimistele ja rikkuda sedelit. Enne tundus, et selline idee omab kandepinda. Selgus, et ma eksisin. Inimesed on alati valmis liituma mingi grupiga, kes kedagi vihkab, kuid sedeli rikkumine on vist liiga sürrealistlik. Ok, ma selgitan, miks mina sellist käitumist positiivsena näen.
Kõigepealt kõige olulisem – mitte ükski täidetud valimissedel ei ole tühine paber või kellegi kolmanda (keda parasjagu vihkad) toetamine. Ajakirjanikud vaatavad kõikide kandidaatide puhul palju neile hääli anti ja see number saadab neid alati, kui on vaja poliitiku kaalust rääkida. Seega – iga kellegi poolt antud hääl, on sellele inimesele väga oluline. Kuid meil kehtib loll seadus, et riigikokku pääsemiseks peab kas siis kandidaat ise või tema erakond kokku, saama 5% kõikidest häältest. Isikumandaate on Eestis saanud vaid väga tuntud poliitikud. Ükski suva laulja või sportlane nii palju hääli isiklikult ei kogu ja ükski üksikkandidaat ka mitte. Tundmatu nimi partei valimisringkonna nimekirja eesotsas võtab alla kogu piirkonna selle partei häältesaagi. Tuntud nimi partei piirkonna nimekirja lõpuosas, aga ei saa hääli. Jälle samal põhjusel, et inimesed tahavad valida esimesi ja samas tahavad nad neid ikka (positiivselt) teada-tunda ka.
Räägitakse, et mida vähem inimesi valima läheb või valib neid erakondi, kes välja jäävad, seda suurema võidu saavad võitjad. Ega ikka ei saa küll. Lihtne näide. Ütleme, et valima tuleb rahvast nagu alati – tsuti üle poolte õiguslikest. Sel juhul on isikumandaadiks vaja 5100 kuni 5900 häält saada. Ütleme, et valima tuleb hästi vähe inimesi, sel juhul on vaja 5% jaoks hoopis vähem hääli (ja kui tulijad on kõik su fännid, oled mäel). Kuid saada 22540 hääle asemel hoopis 2000 häält ja ka vabalt sisse, on ju mage.
Kuid inimeste passiivsus valimistel tähendab, et neil on ükstaspuha, mida valitsus teeb, ehk nad on kõikide seaduste, sotsiaalsete garantiide ja korruptsiooniga rahul (mida vähem rahvas huvitub, seda mugavam on sahkerdada). Muidugi on suuremal osal rahval ükstaspuha, sest nad arvavad, et nemad on mittekeegid. Minu idee sedelite rikkumisest näitab aga, et inimestel ei ole ükstaspuha, sest nad ju läksid füüsiliselt valima (elektrooniliselt sedelit rikkuda ei saa, ehk e-valimised ei ole võrdsed pärisvalimistega), kuid nad pole rahul nende nelja parteiga, kes kindlasti saavad ja ka alternatiivid pole pingutust väärt. Pärast valimisi loetakse kokku nii saadud hääled, kui rikutud sedelid ja suur hulk rikutud sedeleid on pea-aegu sama näitaja nagu protestiv rahvahulk tänaval, aga intelligentselt ja rahulikult protestiv. Noh umbes nagu meie Nokia, saaks maailmas silma paista ja valitsus saaks jälle uhkeldada, et näe kui tublisti meie valitsesime 😀
Manjana blogib 