Postimehe valimismasin

Eelmistel nädalatel tegid kõik mingit valimistesti. Ma ei teinud. Nüüd on postimehes ka mingisugune küsimustik, mis on TLU-ga koostöös valminud. Kuna pesumasin muutkui peseb ja peseb, siis mõtlesin, et veedan aega.

Alguses tundusid küsimused pisut kummalised: kaks valikut ja valik “ei huvita”. Kaaludega, et kas oluline või mitte, ma jännata ei viitsinud. Kuna valikuid liiga palju polnud, pidin halvimast parimaid leidma.

Näiteks küsimus “milliseid valikuid teha perepoliitikas” ei sisaldanud vastust, et koolieas laste lastetoetus on olnud juba aastakest 10 samahaledalt väike ja trennid ja huviringid röövellikud kallid ja vajavad raha.

“Kas sotsiaalmaksule tuleks kehtestada ülempiir”, oli küsimus, mis üllatas täie rauaga. Keegi seapoeg on kirjutanud valimisprogrammi, et rikkamad inimesed peaksid vähem sotsmaksu maksma ja ma tean, kes see seapoeg oli! Kuhu jäi vastus, et kõik Eesti kodanikud peaksid olema haigekassaga kindlustatud nii nagu ntx Itaalias. Mitte nii nagu meil, et näiteks kunstnikud ja teised, kes FIE-na läbi peavad ajama, maksavad ka siis, kui raha pole ja kui nihverdada ei oska, surgu maha.

Omavalitsuste küsimus jäi küll täpselt sama uduseks, nagu poliitikute valmidus seal midagi ära teha. Mismõttes tuleks maakonnatasandi omavalitsusi otse valida? Maavalitsusi peeti silmas vä, neid kohti, mida valitsus kasutab oma jopede soojendamiseks?

Teised küsimused olid selgemad ja varemgi avalikult kõne all olnud. Ja siis oli kirjas, et nüüd ei pea isiklikele küsimustele vastama. Kerid neist üle ja hoplaa! tulemust ei saa, kui ei vasta. Vastasin, hambad ristis, ära. Natuke valetasin, aga mitte valimispiirkonda. Ja näe, millise vastuse sain:

Minu testitulemus

Minu testitulemus

Ärgu kujutagu ette, et mulle Peeter meeldib! Ja isegi pilti ei raatsinud nad postimehesse riputada. Mu vastus, et riik peaks kõrghariduse kinni maksma, ei anna võimalust mind petta, nagu muudes küsimustes meil Peetriga arvamused sarnaneks. Pealegi ei saakski ma Peetrit valida, ma ei vali Mustamäel. Ma võib-olla tõesti valiks sotse, aga ma ei vali kunagi mingit endist luurajat, keda kesklinnas kandikul pakutakse. Luuraja on maailmavaade, mis vananedes ei muutu.

Tegelikult ei vali ma kedagi, sest sotsid on minu jaoks liiga pehmed.

Järelmärkuseid mandaatidest-kandaatidest
Imestasin, kui lugesin, kuidas Oop nimetas Praxise juttu kakaks ja põhjenduseks tõi mingi ajalehtede ajupesu ja relatiivsusteooria ristsugutise, kuidas mandaadid nõiduslikult kanduvad ühelt kehalt teisele ja muunduvad ühest liigist teise.

Praxisel on täielikult õigus, et kui mina lähen valima ja ei vali Peetrit, vaid joonistan sedelile, siis tõstab see veelgi lävendit, millest kandidaadid üle peavad hüppama. Kuid kuna see lävend on üle mõistuse kõrge nii-ehk-naa, siis puudub mul vajadus patukahetsuseks. Kui hispaanlased kasutavad 1-protsendilist künnist ja Eesti 5-protsendilist, (mis reaalsuses on veelgi kõrgem), siis igasugune jutt, kuidas valija on milleski süüdi, on jama. Valija on süüdi vaid ühes – ta ei proovi ühtegi teist riigijuhtimises kaasalöömise meetodit peale valimiste uksepaku kulutamise.

One thought on “Postimehe valimismasin

  1. Oudekki 22. veebruar 2011, 11:13

    Aga minul ònnestus “kòige kaugemate vaadetega kandidaadil” saada vastuste kattuvus -3%… Ma usun kèll, et minul ja Isamaaliidul on kattuvused miinuses, aga ikkagi, mis loogika alusel see arvutus?

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: