Tsutike aega tagasi kirjutasin blogis, et õuduskirjandus pole minu rida. Umbes samasugune arvamus oli mul ka õudusfilmidest. Kuid eks inimese emotsioonidel mängiv kunst sõltub paljuski indiviidist ja õuduse puhul mõjuvad trikid sõltuvad veelgi enam mõjutatava isikust. Igatahes teatasin ma filmi “Requiem for a Dream” lõppedes, et see oli kõige jubedam film, mida ma näinud olen. Jubedam õudustunde tekkimise mõttes, kuigi narkootikumidest sõltuvus ei puuduta mind.
Eellugu
DVD ostsime mõni aeg tagasi jällegi mingist odavmüügist koos ühe teise filmiga. Eile vaatasime neid kahte ja lühikese sisukokkuvõtte järgi rääkis see film hulluksläinud naisest, kes hakkas ette kujutama, et ta saab televiisorisse ja teine film saarest, kus tehakse loomkatseid, mis lähevad käest ära. Hulluksläinud naine tundus huvitavam ja teine paistis liiga tavaline õudukas (ei see pole dr. Moroo saar), seega võtsime Reekviemi.
Filmi tehnilisest poolest
Kohe filmi alguses jäi silma imelik montaaž: tükk aega hoiti korraga ekraanil kahte paralleelset tegevust jagades ekraani vertikaalselt kaheks. Hiljem selgus, et tegemist ongi filmiga, kus järeltöötlust kasutati korduvalt. Viki kirjutab, et see pidi olema režissöör Darren Aronofsky (“Musta luige” tegija) varem kasutatud trikk ja selle nimi on Hip hop montaaž (alguse saanud Prantsusmaalt uue laine nimetusega, ka Hitchcock kasutas seda). Ma ei mõtle mitte see kahe stseeni hoidmist korraga ekraanil, vaid kiirete lühikaadrite vaheldumist. Kuna film räägib narkaritest, siis näidati tarbimist skemaatiliselt ja kiirete lühikaadrite reana. Samuti kasutati tegevuse aeglustamist ja kiirendamist. Peamiselt spiidi-sõltlasest tädi maailmapildi kirjeldamisel: kui ta oli laksu all, käis kõik ahvikiirusel, kui laks lahtus, hakkasid tegelased venima ja madalal häälel teksti venitama.
Päris vahva oli filmis koht, kus telekategelased tädile koju ilmusid. Kuna tädil oli kehv ja vana telekas, olid ka teletegijad tema toas sinipunased, triipudega ja värelevad.
Ja kus siis õudus oli?
Kuna mul puudub otsene kokkupuude narkosõltlastega, siis täielik mõju mulle puudus. Mina ei tea kuidas on võimalik enda keha müüa, et järjekordset laksu saada, või kuidas süstitakse käsi täielikult sodiks. Kuid filmis näidati neid asju vastikult veenvalt. Mina käitusin nii nagu õudusfilmi puhul vist oodatakse – surusin näo kaasvaataja pluusi, et mitte näha 😀
Lõppsõnaks
DVD-lt oli võimalik vaadata ka varianti, mille kohta oli kirjas, et autor kommenteerib filmi. Ma heitsin nalja, et see on nagu minuga filmi vaadata, sest ma ka kipun terve aeg lobisema. Filmi äravaadanuna, panime selle kommidega variandi mängima ja oligi nii: terves pikkuses oli filmil hääl maha keeratud ja autor lobises taustal, et mida ta siis mõtles ja mida nad siis tegid. Täielik sürr!
Kas ma filmi soovitan? Tegelt ei soovita. Jubekoleõudne oli. Tegemist on Aronofsky esimese läbimurdefilmiga, mida ta hoolega nikerdas ja kui see kinno jõudis, pandi seksistseenide pärast talle alaealiste keeld, aa pärast on film erinevatel auhinnavärkidel suht positiivselt esinenud. Väga hea narkarite ehmatamise film!
Filmi pealkiri sobib filmile ideaalselt: peategelased elasid unistustes ja tänu narkootikumidele nende unistused nagu täitusidki. Unistus saada palju raha, unistus saada telekasse. Inimesed, unistagem positiivsematest asjadest!
PS! Filmi žanriks on kirjutatud draama. Ma pakuks ikka õudust, kuigi draamat jagus ka.
Manjana blogib 
Minu üks lemmikfilme üldse. Aga enam kui film meeldib mulle tegelikult soundtrack. Filmi põhiteema, milles on klassikaline keelpillikvartett ja elektrooniline sound kokku pandud, on tõeliselt geniaalne.
MeeldibMeeldib
Ma just mõtlesin, et kas peaks muusikast ka kirjutama, aga ma muusikast ei tea liiga palju ja siis jäi ära. oli jah hea filmimuusika.
MeeldibMeeldib
Kui kõrvale jätta see lugu, siis üldiselt on sellel filmil ülihea teostus, näitlejad tasemel. Lugu aga ülireaalne ning karm, mistõttu peakski vastikust tekitama. Igatahes soovitan seda kõigile, kes seda veel vaadanud ei ole. Shokiteraapia.
MeeldibMeeldib
Ma ei tea, kas asi on selles, et olen ka päris narkareid näinud, aga mulle tundus selle filmi ülepakutus lihtsalt naljakas. Eriti need mõttetud liialdused stiilis mädanevasse kätte süstimine – noorel inimesel on kehal ruumi maa ja ilm, ta võib kasvõi kubemesse süstida, kui tuju tuleb, ja isegi narkar pole nii loll, et järjest samasse kohta lasta, kui juba mingigi infektsioonipoeg paistab. Samas oleks kogu see asi tundunud ilmselt usutavam, kui iga inimene ei oleks a la esimesest tabletist metsikusse sõltuvusse jäänud ja seda poleks nii kiiresti eskaleeruvana näidatud. Sellisel kujul oli see aga lihtsalt propagandamaiguline.
MeeldibMeeldib
no tegelt olen ma ka krimisaadetes narkareid näinud ja seda kuidas süstimiseks sobib igasugune koht. ma mütlesin ka korraks sellele, et imelik, miks ta samasse kätte peaks.
propagandana mõjus see film kindlasti, kuid narkovastase propaganda vastu pole mul midagi ja film oli nii tehtud, et mõjus eelkõige kunstina ja mulle meeldib, kui kunstis on mingi ühiskondlik mõte.
MeeldibMeeldib
Mhmh, lihtsalt ülikoolis, kus ma vahetusüliõpilaseks olin, rahastas ülikool üht doktoritööd. Nimelt kirjutas mees sellest, kuidas ecstasy ja amfetamiin mõjutavad juhusuhetesse astumist. Katsealuseid ei saa hästi kasutada, tekib eetiline konflikt, sest kuigi on selge, et neist ainetest ei teki eriti füüsilist sõltuvust (vaatamata sellele, mida siin filmis räägiti, sest nagu ma aru sain, siis need dieedipillid olid sama aine baasil), nii et peale mitut aastat teoreetilist tööd, taotles doktorant ülikoolilt raha narkootikumide ostuks ja tegi kaks aastat pea igal nädalavahetusel praktikat. Sellega kaasnesid muidugi pidevad arstlikud kontrollid jms, aga see kõik kaasneks kindlasti ka siis, kui ta oleks teinud katset lihtsalt alkoholiga, ja vähemalt siis, kui mina eelmisel kevadel koju tagasi tulin, ei olnud tal mingeid tervisekahjustusi. See, et tema taotlusele üldse positiivselt vastati ja talle raha anti, tähendab, et ka meditsiiniline komisjon otsustas, et need ained pole potentsiaalselt ohtlikud. Nii et lihtsalt naljakas on vaadata filmi, kus need kõik on ühte patta kokku pandud ja lisatud juurde silt “Tapab! Viib vanglasse! Teeb sust prostituudi! Esimesel korral!” Sellise komöödia tulemuseks on pigem see, et inimesed, kes näevad, kui naeruväärne on kanepi vastane propaganda, ei pruugi tõsiselt võtta ka kokaiini või heroiini ohtlikkusest rääkivaid jutte.
P.S. Igaks juhuks lisan, et antropoloogia TEGELT KAH ei tähenda ainult juhuseksi, narkootikume ja seente söömist, kuigi tolle semestri kõige suurema osalejate arvuga kursus kogu ülikoolis oli kahtlemata antropoloogia õppetooli “Narkootikumid erinevates kultuurides”. 😀
MeeldibMeeldib
mu arust tädi ei saanudki mingeid dieedipille, vaid talle antigi ecstasit vms.
MeeldibMeeldib
Ma arvan, et ilmselt käib jutt siiski fenproporexist (http://en.wikipedia.org/wiki/Fenproporex) või mõnest teisest sarnasest ravimist – 60ndatel olid need väga moes (mis on ka loogiline, sest need ju mõjusid) ja keelati ära alles siis, kui hulk koduperenaisi sõltuvusse oli jäänud. Amfetamiini baasil tehtud dieedipille müüakse siiani ja ka USA mustal turul on need üsna populaarsed.
MeeldibMeeldib
Ja mitte küll otse teemasse, aga huvitava infokilluna – tubakafirma Kent näiteks müüs USA-s asbestfiltriga sigarette ja reklaamis veel uhkusega, et tegu on ainsa filtriga kogu maailmas, mis niivõrd hästi kahjulikke aineid kinni peab. Usuti kah, ega muidu ei oleks seda näiteks haiglate õhutussüsteemide filtrites kasutatud. Nii et paljud asjad võetakse enne hurraaga vastu ja siis hakatakse alles mõtlema, kuidas see tervisele võiks mõjuda.
MeeldibMeeldib
Huvitav, minu jaoks kogu see narkoteema oligi tegelikult kõrvalteema, film oli just selline kapitalismikriitika, et “inimesed unistage millestki muust kui kiiresti rikkaks või televisiooni”… Et dieedipillid olid küll lihtsalt abiks, ei olnud see, et “tahan loobuda, aga enam ei saa” vaid “tahan televisiooni ja selle nimel ma ei söö”. Ja prostitutsioon, no tüdruk ju enne ka magas mingi tegelasega raha eest, see oli taas mingis ulatuses tema valik, sest tema unistus oli selline endaväline, ühiskondlikust hegemooniast indutseeritud, ja endaväliste unistustega ei pane tähele, kui astud selle sammu, mis sind kuhugi pasahunnikusse lennutab. Ühesõnaga, minu arvates oli küsimus hoopis teatud valikute reas…
Montaaž mulle ka üldiselt meeldis 🙂
Aga Sirje, kui sulle sedatüüpi õudukas istub, siis ma annaks sulle Pasolini Salò vaadata, aga hoiatan, mina nägin seda veel pool aastat unes.
MeeldibMeeldib
Jah, sellisena on ta tunduvalt meeldivam. See on lihtsalt see sama kiiks, et kui natukenegi relvadest midagi tead, on totter vaadata märulifilmi, kus minutite kaupa automaati täristatakse või pisikesest relvast laadimata 30 lasku järjest tehakse. See konkreetne film oli muidugi ka muus osas teadlikult ülepakutud ja seetõttu oli seda veidi kergem vastu võtta.
MeeldibMeeldib
oudekki: siukese filmi, mis pool aastat unes istub, vaataks küll üle.
ostsime vahepeal jälle odavaid filme, õudukaid. just vaatasime mingit erilist jama õudukat iiri küla muundatud lehmadega “isolation”, kus kogu keskkond oli masendav. doktor moroo oleks parem olnud. S. Kingi idee mõnedes filmides, kus kenas keskkonnas toimuvad koledad asjad, meeldib mulle aeg-ajalt rohkem.
järgmisena vaatasime komöödiat “drop dead sexy”, mis oli pigem triller kui komöödia, aga nii palju musta huumorit nekrofiilia teemadel, pole ma iial näinud. ehk selle võiks kah õuduka alla liigitada – mulle meenus pidevalt lovecrafti surnuaialembus (äkki see ainus lühijutt, mis ma lugesin, ikka oli hea, kui ta mulle imelikel hetkedel meenub?).
kuid mõlema filmi kohta otsustasime, et neid küll niipea üle ei vaata. seda reekviemi aga kõlbaks küll veel järjest üle vaadata, kuna seal neid eri tasandeid jagus.
MeeldibMeeldib
Tere!
sooviks teada kust sa selle filmi leidsid, olen ise suur fänn, aga pole suutnud seda leida. ma kunagi nägin seda rahva raamatus müügil aga enam seal ei ole ja ei oska rohkem kuskilt otsida 😦
MeeldibMeeldib
Kuna me ostsime selle aasta alguses ilmselt Prisma odavast DVD-de kastist, siis võib oletada, et nad panid sinna filme, mis neil lõpukorral olid vms. Ehk ma ei tea, kas neid veel kuskil müügis on.
MeeldibMeeldib
Selline küsimus tekkis nüüd, et ma olen nüüd täiega otsinud seda filmi ja ainuke koht kust seda oleks võimalik saada on lasering (aga ma pole kindel kas tegelikult ka saab sealt seda veel osta) ja see on krõbeda hinnaga. kui film on heas korras ja pole väga rohkem huvi seda vaadata, siis ma ostaks selle mõistliku hinna eest ära. ma usun et paljud ütleksid nüüd et mine tõmba internetist, aga mul on selline kiiks, et ma kõik oma lemmikfilmid ostan ja ma väga väga tahan seda filmi. aga kui ei, siis ma uurin äkki saan laseringist siis oma eksemplari.
MeeldibMeeldib
Ma ei müü häid filme.
Ja ma avalikult inimesi vargile ka ei saada 😀
MeeldibMeeldib