Valimistest ja retoorikast

Ma pean alustama lausega, et valimistulemused olid suures plaanis ette teada: kõik küsitlused näitasid, et Riigikokku jääb neli parteid ja valimisseadus välistab üksikkandidaadid ja vaesed parteid. Nii rohelistele kui Rahvaliidule said saatuslikuks avalik sisetülide klaarimine. Eks kõigis parteides peab toimuma mingisugune sisemine tuline arutelu, kuid selle käigus ei tohi unustada, et eestlane armastab Suurt Juhti.

Tõeline Juht on Suur ja Tark, jumalikum kui tavaline inimene

  • Rahvaliit suutis vahetada ja häbistada oma Juhi/juhtide nime;
  • roheliste Juht on vahva mees küll, kuid kahjuks pole ta roheliste hääletaja arvates roheline, pealegi ei hinda eestlane huumorimeelt.  
  • Sotsid oleks äärepealt vale juhi ämbrisse astunud, kuid õnneks Pihl taandus ja kogu erakonna jõud suundus Mikseri silumiseks prillipapast Targaks Juhiks (kes oskab ka süüa teha).
  • IRL kääris samuti seestpoolt, kuid välja jõudis sest vaid vihjeid ja Laari ei üritanud kumbki pool kahtluse alla seada.
  • Reformierakonnas on Juhikultus juba vana traditsioon – Kallas oli jumal taevas ja Ansip täidab Jumala rolli sama hästi – kauge, uhke, sportlik-seksi (kuidas saab tema valimispiirkond olla Harjumaa, kui ta naine elab Tartus?)

Keskerakond oli ainus Riigikogusse jäänud partei, kes võrreldes eelmiste valimistega hääli kaotas ja see on puhas ajakirjanduse töövõit, sest Suures Juhis hakkasid avalikult kahtlema ka partei senised truud liikmed, kes varem tülisid avalikkusele esitlenud ei olnud. Edgar tegi suure inimliku vea: Juht ei vaheta rahva poolt armastatud naist karja noorte tüdrukute vastu. Ning Keskerakonnal polnud valimisteks mitte mingeid ideesid pakkuda. Nende juttu astmelisest tulumaksust ei usu enam keegi. Need, kes seda pooldavad, omavad piisavalt mälu, et mäletada kuidas Keskerakond valitsusse saades esimesena oma astmetest loobus.

Kuid jutt, nagu peaks Savisaar sellepärast tagasi astuma, kuna kõik, peale tema, oma valijatele meeldida ei oskanud, ajab küll naerma. Savisaar sai rohkem hääli kui kõigi poolt armastatud Istuv Peaminister. Ma arvan, et Keskerakonna juhatus tuleks välja vahetada, sest juhatuse ülesanne on erakonna toimimise eest vastutada ja uusi ideid pakkuda ja luuseritest parteiliikmetele korralik valimiskampaania välja mõelda.

Valimiskampaania oli huvitav ainult ajakirjanike arvates

Võimalik, et ma teen ajakirjanikele liiga, aga millegipärast on mulle selline jutt peamiselt ajakirjanike suust meelde jäänud. Nimetagu üks teema, mille üle parteid arutasid, et kas seda oleks vaja järgmisel perioodil rakendada või mitte. Reform rõhus minevikule: nemad tõid meile euro (tõstes käibemaksu, kaotades ära õppelaenude hüvitise ja maksuvabastuse kinnisvaralaenuintressidelt). IRL rääkis tasuta kõrgharidusest ja emapalgast, mis mõlemad kõlasid nii kummaliselt, et keegi ei tahtnud vastu vaielda. Sotsid kiitlesid oma uue esimehe ja uue algusega ja väljajäänute hääl kõlas tuulena tühjas kõrbes. Roheliste idee kodanikupalgast kvalifitseerub miraažiks.  Tegin internetist otsingu “valimiskampaania” ja sain teada, et novembris pakkus “Jaak Allik: valimisseaduse muutmine valimiskampaania teemaks!” Sellest ei tahtnud aga üksiki riigikogupinginühkija ega muu võimur kuuldagi, sest soe koht on soe koht.

Ma tõesti üritasin valimisstuudioid kuulata, aga valetamine ja eputamine ajab mind vihaseks või haigutama. Valitsusparteid teadsid, et nad valitsevad edasi ja nii nagu neile meeldib. Opositsioon on rahul sellega, et riigikogu palk ja soodustused jooksevad ja hääletatakse vaid nii nagu positsioon kohustab ja pea on mütsi kandmiseks. Kõige rohkem sundisin end kultuuridebatti kuulama, aga kultuurist seal kahjuks ei räägitud, sest kultuur pole teema. Kunstnikud joonistavad, muusikud mängivad, näitlejad näitlevad ja nad teevad seda, kuna neile meeldib nende kunst, teevad ükskõik millise tasu eest ja kui vaja ka tasuta või peale makstes. Kultuur on loomulik nagu õhk, mis on lihtsalt olemas.

Rikutud sedel tegi arvestatava tulemuse

Valimistel oli 4783 kehtetut sedelit  ja seda hoolimata valitsuse kinnimakstud hiigelreklaamist näiteks ETV-s, kus õpetati valimiskooli süütult varastatud sildi all “Kuidas täita sedelit korralikult ja kui halvad on need, kes sedelit rikuvad.” Pidev hõiskamine, et tule ja vali mind ja valimata jätmine keelab sul järgneval neljal aastal suud pruukida, on juba vana muusika. Kui lugeda kommentaare, mida inimesed valimissedeli rikkumise artiklite juurde kirjutavad, siis jääb mulje, et sedeli rikkumist peetakse nõdrameelsuse tunnuseks – no kuidas saab nii loll olla, et lähed valima ja ei kirjutagi numbrit! Loomulik, et inimesed ei saa aru, kui keegi neile sellisest valikust rääkinud pole. Ühiskonnaõpetus lonkab meil praegu hoolega ja vanakooli inimesed said ühiskonnaõpetuse sildi all õpetust autokraatiast ja ühe partei võimu positiivsusest.

PM: "Pole kedagi valida!"

PM: "Pole kedagi valida!"

Ma varem arvasin, et rikutud sedelid lähevad valinud inimeste ülelugemisel arvesse, aga selgus, et ei lähe. Eks see ole valiku küsimus. Põhimõtteliselt peaks ju ikka minema, sest tegelikult ei rikuta sedelit nõdrameelsusest, vaid sellepärast, et inimene tahab valida, aga talle pakutakse ***a.  Aga see, et neid sedeleid ei loeta valijate arvu hulka, on vaid positiivne, sest valimiskünnis on Eestis ebanormaalselt kõrge ja pole vaja, et see veel kõrgem oleks.
Eriti pani mind imestama Anu Toots, kes sedeli rikkumise ideed laitis. Tema ise rääkis mulle koolis, et sotsiaalteadustes on uurimismetoodika, kus uuritakse neid vastajaid, kes vastust anda ei taha. Negatiivne reaktsioon küsimusele on sama oluline, kui ristike õiges lahtris. Ühiskonnateadustes peaks riigis, kus rahvas on meelsuse avaldamisel pehmelt öeldes, tagasihoidlik, pakkuma protest valimistel erilist huvi. Muidu jääbki mulje, et kogu Eesti on vasikavaimustunud peaministrist, nagu oleks meil diktatuuririik.

4 thoughts on “Valimistest ja retoorikast

  1. tavainimene 9. märts 2011, 10:09

    Valdav enamik kehtetuid sedeleid on ikka need, kuhu pole lihtsalt suudetud numbrit loetavalt kirjutada, mitte printsipiaalsed protestiavaldused.

    Like

  2. Oudekki 9. märts 2011, 11:31

    Rikutud sedeleid oli sel aastal kõige vähem kõikidest valimistest üldse, nii absoluutselt kui protsentuaalselt:
    1992: 9381 (2,01%)
    1995: 5142 (0,94%)
    1999: 8117 (1,65%)
    2003: 5798 (1,16%)
    2007: 5250 (0,95%)
    2011: 5131 (0,88%)

    Mulle tundub, et absoluutselt on “kõigi vastu” hääli umbkaudu 5000 (ja seda umbkaudu 500 000 hääletajast, mille ümber osalejate arv ka algusest peale kõikunud on). 1992. suur arv võis olla ka seotud ebakindlusega, kuidas hääletada ning ehk ka vastuseisuga demokraatiale, see ei ole liiga ühene. Samas, 1999. aasta tõus, samal ajal valimisprotsendi kerge langusega alla tüüpilise 60% võib viidata küll üldisele rahulolematusele parteisüsteemiga.

    SDE muide rääkis ka haridusest ja astmelisest tulumaksust, kuigi viimasest nad taandusid isegi juba nüüd, enne kui neid keegi üldse on kuhugi kutsunud😀

    Like

  3. Manjana 9. märts 2011, 13:58

    inimesed on tegelikult praegu meie riigiga rahul, eriti kui nad pilti 1992 aastaga võrdlevad. kui küsida reformi ja irl-i pooldajatelt, siis nende arust on meil kõik väga hästi. kui küsida teistelt, siis ega nema ka ei oska öelda mille vastu peaks protestima – isiklikult on ju hästi. või nagu valitsus tavatseb kiita. meil pole nii halvasti nagu kreekas, kus rahvas möllab tänavatel🙂 meil pole nii havalsti nagu noil riikidel, kes oma rahva toetamise kallale ei läinud ja eelarve täitmiseks abiraha said.

    Like

  4. Andres 9. märts 2011, 14:51

    Pärnumaa näite põhjal võib öelda, et enam kui pooled kehtetud sedelid loeti sellisteks seetõttu, et valija küll tahtis valida, kuid kirjutas sedelile vale numbri (kas siis mõnes teises ringkonnas kandideeriva isiku oma või siis hakkas seda parandama, mille tõttu tema valik ei läinud arvesse), lihtsalt erakonna nime vms. Teadlike rikkujate osakaal paistab olevat suht väike.

    Kui valijatele anda konkreetne võimalus hääletada “kõigi vastu”, siis teeb seda tavaliselt 1-3% valijatest, erandolukordades rohkem, nagu näitab teiste riikide kogemus. Eestis sellist võimalust antud ei ole ja sedelite teadlik rikkumine seda ei asenda, sest viimast kujutatakse meedias mingi ullikeste tegevuse, mitte normaalse valimiskäitumisena, mis võimaldab valijal ennast väljendada.

    Eeltoodust tulenevalt ei teeks mina Eestis kehtetuks loetud sedelite arvust ja selle kõikumisest täna mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi. Valijatele tuleks anda konkreetne võimalus hääletada “kõigi vastu”, siis muutuks pilt palju selgemaks.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: