Nali, iroonia versus kultuur ja rahvuslus

Ulmeguru kirjutas eilse naljapäeva puhul Saaremaa lehte hea jutu, kuid veel mitte see ei tekitanud mul tahtmist kirjutama hakata. Järgmisena lugesin Hajameelse juttu rahvuslusest ja vot siis meenus mulle eilne kõige suurem naljapettumus.

Vaatasin öösel kordusest Reporterit ja sain teada, mida mõeldi tolle koleda onuga, kes hoidis käes arvutikasti: see oli ETV ja kodumaise kultuuri mõnitamine. Õhtul Reporterit tükiti vaadates mõtlesin, et kas tõesti on meie kõige madalama maitsega inimestele orienteeritud saade otsustanud vaatajaid harima hakata ja laseb eetrisse tundmatuid luuletajaid. Öise korduse ajal vaatas mees mulle otsa ja küsis: “Kas sa siis ei tea, mida nad teevad? Nad lihtsalt mõnitavad ETV luuleminuteid, sest suurem hulk rahvast arvab, et luuletused on möga ja moodsad luuletused on supermöga.”

Mul hakkas paha …

Ma ei ole luulesõber, noh ei eruta eriti. Aga mulle meeldisid need eelmise aasta ETV luuleminutid, kus praegused eesti luuletajad omi luuletusi lugesid. See oli väga mugav meetod hoida end kursis moodsa luulega kui ühe kultuuriliigiga. Need praegused ETV luulehetked mulle ei meeldi: lõpmatuseni äraleierdatud vanad luuletused igavalt akadeemilises esituses.

Ma olen rahvuslane, sest ma armastan meie oma kultuuri …

Kuid ma ei saa aru, kuidas saab olla rahvuslane ja moodsat kodumaist kultuuri põlata? Mida need kohalikud isamaalased siis eesti asja all silmas peavad?  Nad pooldavad meie sõdureid võõrastes maades; neile meeldib värvikombinatsioon sinine-must-valge; neile meeldib Eesti ajalugu, kus Vabadussõjast ja II Maailmasõjast maalitakse poolik pilt; neile meeldib mõelda, et elu ENSV-s oli õudus kuubis. Kuid neile ei meeldi tänapäevane eesti kultuur: film, kirjandus, kunst. Ma ei tea, kas neile eesti tänapäevane muusika meeldib. Tänapäevast kunsti peavad nad purkisittumiseks ja luule pole piisavalt riimis.

Eks ta ole, et kui kunstnik ja kirjanik peab ära elamiseks tegema mingit päevatööd, siis nädalavahetuste nikerdamisest suurt kunsti tõusta ei saagi. Kuid miks ei tõuse üles need eesti rahvuslased ja ei nõua, et eesti riigi säilimiseks tuleb toetada moodsat eesti kultuuri, sest selleta muutub me riik rosojeks muude rahvaste (hollivuudi) kultuuris?

Miks võtab reporter kätte ja mõnitab kultuuriinimeste pingutuste ühte pisikest saavutust – ühte minutit luuletust riigitelevisioonis? Sest eestlaste huumorisoon lubab mõnitada iseennast ja eriti endast tublimaid? Sest eesti rahvuslus on natsionalism, millel pole mingit pistmist eestimaise kultuuri jätkusuutlikusega?

Valli baaris

Valli baaris

3 thoughts on “Nali, iroonia versus kultuur ja rahvuslus

  1. Pronto 2. aprill 2011, 15:35

    Minu arvates on probleem pigem selles, et seda mida püütakse defineerida kui Eesti moodsat kultuuri ei ole ei Eesti oma, ega paljuski ka tõsiselt võetav kultuur (hea näide sellest on Eesti Laul, mis toimis omamoodi Eesti kultuuri lakmuspaberina).

    Like

  2. Manjana 2. aprill 2011, 17:19

    ma muusika kohta ei oska kirjutada. klassikaline muusika mind üldse ei huvita ja poppmuusikat kuulan suvaliselt.

    teoreetiliselt peaks olema kujutavat kunsti kõige kergem müüa olla, sest see ei sõltu nii palju keelest, kui näiteks kirjandus ja muusika. kuid tegelikult on kujutavat kunsti paljude arvates kõige lihtsam teha, kuid tavainimesel on raske eristada kunstiväärtusega tööd andetu inimese tööst. muusika puhul ei piisa lihtsalt nootide järjestamisest ja kirjanduse puhul lihtsalt sõnade reastamisest. joonistada või “moodsat kunsti” teha, oskab enda arvates suva haridusega inimene.

    seepärast ma arvangi, et kirjanduse ja kujutava kunsti puhul on inimeste harimiseks vaja rohkem riigil panustada. muusika puhul inimesed enam-vähem teevad vahet, mis on halb ja mis hea ja klassikalist muusikat ilma konservatooriumihariduseta on suht võimatu teha.

    ega ühtegi kultuuriliiki ei saa oma riiki konserveeritult tehtuna teha. kuid moodne muusika levib vabalt, moodsast välismaa kunstist ja kirjandusest on raskem ülevaadet omada.

    võimalik, et eesti laul näitab meie kultuuritaset, kuid mulle meeldis sellest võistlusest päris mitu laulu (kuigi nad lõppvooru ei saanud). aga äkki oli probleemiks see, et kõik need laulud tehti sisuliselt tasuta. ma ei tea, kas võidutöö tegija sai oma töö eest rahalise hüvituse. äkki tasuta tehtud töö peabki kehvem olema …

    Like

  3. a 2. aprill 2011, 18:29

    Vot jah…
    Ma mõtlesin seoses selle Aaviksoo case’ga, millest praegu palju juttu…
    Vot seda on keeruline sõnastada, aga prooviks.

    Asi siis nii, et Aaviksoo ütleb, et selle identiteedi tarvis legendide kogumiku koostamiseks võib üht-teist ilustada ja üht-teist maha salata. No ja selle peale siis sõideti talle pasunasse viiel erineval moel…

    Hüva. A mul tekkis hoopis teine küsimus. Hüva, kas ilustame ja salgame maha ja valetame või mitte … A milline siis üldse on see legendide kogumik, see IDEE? Kus see on? Mis see on?

    Vot see on justkui põhiküsimus.
    Kõiksugu “rahvuslased” siis vahutavad, et Eesti Asi jne. A mis see ASI siis on? Vot tundub et ei ole nigu eriti. Millegipärast.

    (Keskpärane sõnastus tuli muidugi, a järsku mõtleb kunagi juurde midagi.)

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: