Lämbumine (2008)

Choke. 2 meessoost peategelast.

Choke. 2 meessoost peategelast.

Ostsime jälle odavaid DVD-sid: 1 euroga. Eelviimasel korral läksime täiega alt ja nüüd ma võin öelda, et ma olen kõige halvemat filmi näinud: The Fallen Ones (TV 2005). Selle filmi puhul oli eksitud kõigi kolme filmitegemise peareegli vastu ja rängalt: stsenaarium, stsenaarium, stsenaarium. Ei olnud seal õudust ja fantaasia oli kah lahja.

Kuid ma tahtsin hoopis väga heast filmist rääkida: Lämbumine (2008). Sildi järgi draama ja komöödia: väga kahtlane kooslus. Kuid kaanel ilutses autasu Sundance Film Festivalilt ja autasu andjatel oli õigus. Filmis oli mitu ideed, mille järgi on hunnikutes filme vändatud ja untsu oleks võinud samuti mitmel erineval moel minna, aga, vot, ei läinud.

Kõigepealt see, et kaks meessoost peategelast olid seksisõltlased ja käisid aeg-ajalt anonüümsete seksisõltlaste klubis. Rääkimas või seksimas, vahet pole. Imehea võimalus labane film vändata. Ei libastutud. Seksisõltuvuse ravisid mõlemad välja ühte moodi – armusid päriselt. Jälle labane trikk, aga vot, polnud, sest nõksud olid sees.

Ema

Ema

Teine liin: peategelase ema oli hullumajas ravil ja poeg oli med. kooli pooleli jätnud, et tööle minna, kuna ema haiglas hoidmine on hirmkallis. (Kapitalism ikka imeb!) Jälle lihtne võimalus pisaraid kiskuda või siis hullumaja näitamisega traagikat või naljasoont ärritada. Mu arust polnud otseselt kumbagi.

Mulle väga ei meeldi, kui hulle näidatakse. Tavaliselt asetatakse vaataja neist kõrgemale ja siis on kena kõrgusest jälgida, kuidas teine piinleb-võitleb ja lõpuks normaalselt või geeniuselaadselt käitub. Selles filmis oli mu arust vastupidi: see vana naine oli terve elu elanud põnevaid ettevõtmiseid korraldades ja seigeldes. Selliseid ettevõtmisi korraldades, mida tavainimene ei tee erinevatel põhjustel: vajab liialt julgust, pole sobilik täiskasvanutele, no kellele seda ekstreemsust ja lõbu ikka vaja on. Ok, tädi kippus valetama ja kõik, mis ta tegi, polnud lubatud. Aga ikkagi – milline elamisjulgus! Kes see sind surivoodil ikka läbinisti moraalse ja seaduskuuleliku elu eest kiidab. Milline inimene vajab ravi elamisjulguse vastu, pigem võiks vastupidi olla, aga ei: normaalne inimene on igavus ruudus. Exole.

Kuid filmi põhiidee sõnastati alles filmi lõpus ja see meeldis mulle ülekõige. Välja ma seda ei räägi (kuigi väga tahaks). Enne lõpplahendust oli veel palju käike, lahendusi, lahkamist. Ja ma ei räägi ka miks filmi pealkirjaks on “lämbumine”, sest see on omaette pikk jutt.

Miks mulle see film meeldis? Sest seal ei võinud midagi ette arvata. Armastusfilmi puhul on teada, kuidas stsenaarium käib, variante liiast pole. Naljafilmi puhul on ka teada, kuidas rahvast hullutada. See film käis mööda igasugustest trafarettidest, leidis oma tee ja omas sügavat lõppideed. Vot niuke ongi hea film!

3 thoughts on “Lämbumine (2008)

  1. Nirti 12. aprill 2011, 04:58

    Soovitan lugeda ka raamatut.

    Like

  2. Manjana 12. aprill 2011, 11:11

    ooo – ongi eesti keeles välja antud: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?7350
    kogu sisukirjeldus ka olemas. huvitav, kas raamat on huvitavam kui film?

    Like

    • Ray D. Noper 12. aprill 2011, 12:22

      No raamat on suurepärane, nagu Palahniuk ikka😛 Ja kui inglise keeles lugeda viitsid, siis võta talt veel Haunted ka ette, on veel suurepärasem🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: