Kuidas nõuka ajal loomi peeti. Osa 3: kanad

Eelmisel suvel alustasin postitusi vanaaja loomapidamisest. Jõudsin kirjutada lammastest ja sigadest ja heinateost, aga siis rohkem ei kirjutanud. Täna kraapisin Delma margariini karbist viimaseid riismeid ja lõhn tuletas mulle meelde tibupojad. (Mul on mitukümmend aastat lõhnamälu). Mõtlesin, et peaks kanadest kirjutama.

Kui ma väike olin, kasvatasid vanavanemad ainult valgeid kanu. Kukk võis olla valge, aga võis ka kirju olla. Millalgi hiljem ilmus uus trend ja valgetele kanadele lisaks hakati kasvatama värvilisi, pakse ja aeglaseid broilereid. Muideks: valgetel kanadel on valged munad ja värvilistel pruunid. Valged olid ilmselt leghorni tüüpi. Ma arvan, et olid, ega ma ei tea. Vanaema nii peenetesse üksikasjadesse ei langenud.

Kana ja kukk

Kana ja kukk

Kui keegi arvab, et maal mingi kana istus ja haudus munadest tibusid, siis mina sellist idülli küll näinud pole. Vanaema ikka rääkis, et mõni imelik kana üritas aegajalt ennast munade otsa sättida, aga kuna keegi ei teadnud, kuidas haudumine käib, siis keelati munadel logelemine ära. Tibud toodi kevadel kuskilt kasvandusest või turult karbiga. Väikesed ja kollased. Milline on kuke- ja milline kanatibu on äärmiselt peen teadus, või pigem ennustusmäng. Vanaema rääkis, et kukel pidi olema natuke suurem hari, aga tavaliselt läksid ennustused viltu ja mõne nädala pärast selgus, kas õnnestus piisavalt hulgal kanu saada, või avanes lootus tihedamale kukesupile.

Kui pisikesed karvased tibud koju toodi, siis pandi need plekkvanni ja sinna vanni pandi kate ja laualamp, mis neid tibusid öösel soojendas. Süüa anti neile – ehee ja trallalaa – keedumuna. Vot ja see pisikeste tibude lõhn segunemas keedumuna lõhnaga meenuski mulle Delma karbist. Kui oli ilus päikeseline ilm lasti tibud õue. Nende jaoks oli pealt võrguga kast, mis pandi muru peale. Kui tibud muru ära sõid, tõsteti kast teise kohta. Mina käisin ja toppisin neile võrgu vahelt vesiheina, mis pisut suurematele tibudele hästi maitses.

Kui tibud juba täitsa kobedaks olid kasvanud, lasti nad teiste suurte kanade juurde lauta. Lauda tagaseinas oli riidega luuk, kust kanad said lauda taga olevasse spets kanaaeda jalutama. Seal sai rohtu süüa. Mingit möginat ja viljateri anti kanadele laudas topsikutest. Laudas oli seina peal kaks kasti, mille sisse kanad munel käisid. Kasti juurde viis redel. Pole aimugi kuidas kanad mööda seda redelit sinna kasti munema käima õppisid. Äkki vanemad tegelased õpetasid? Igatahes käisid nad seal kenasti ükshaaval. Paar korda päevas koristati kastist munad ära ja viidi sahvrisse. Kastis oli mingi vana väike muna ehk pesamuna, mis pidavat seal kanadele meelitamiseks olema vms.

Kanade õrred asusid lauda uksest vasakul lammaste latri kohal. Õrrede all oli mingi lavats ka, et kanad lammastele peale ei kakaks.  Räägitakse kanapimedusest. Ma ei tea kui hästi kanad näevad, aga õuest ära lauta õrrele ronisid nad küll varem, kui päris pimedaks läks.

Üldjuhul pidasid vanavanemad alati karja kanu ja ühte täiskasvanud kukke. Mingi aeg oli vist kaks kukke ka, aga sel juhul pidi üks noorem olema ja end alluvaks tunnistama, muidu oleks nad liiast omavahel kakelnud. Vanaema rääkis, et selle kana muna, kes kuke käest on keppi saanud, sisaldab mingit valget jupstükki. Pole aimugi, kas see tõsi on, aga kukk käis hoolega mööda kanade selgu ja kujutas tähtsalt talludes ja hiljem end kehutades ette, et temast on palju kasu. Võimalik, et kanadel oligi tast rõõmu, kuigi mingi kukk oli liiga hoogne ja kanade seljad vahest marraskil.  Mina tavaliselt kukke ei armastanud, sest kukk oli üldjuhul vastik tegelane, kes arvas, et ta peab ka inimestele kohta kätte näitama ja kuigi ma ei mäleta, et mõni mind kätte oleks saanud, siis tagaajamist mäletan küll. Ja seda, et kukk arvas, et temale võiks jääda viimane sõna. Aga ma oskan ju ka kireda: mõni kukk isegi taipas, et minuga on kiremises keeruline võistelda.

Aga kanu peeti loomulikult munade jaoks. Suvel pidavat kana iga päev ühe muna munema, talvel palju harvem. Munasid sõid oma pere inimesed: alati kui maal külas käia, sai hulga mune kaasa. Kanast ja kukest sai kukesuppi ja suled kitkus vanaema korralikult ära, pesi ära ja tegi patju (mitte küll alati.) Kui kana haiget sai, siis munes ta kõva koorega muna asemel nahkkoorega muna, mis kukkus maha ja läks katki. Kui kana eriti muneda ei tahtnud, sai temast suppi. Noorematel kanadel olid väiksemad munad. Tundub, et tänapäeval poes ainult noore kana mune müüksegi – nii väikesed.

Tagged:

%d bloggers like this: