Sõnastamata lood Kunstihoones

Käisin nädalavahetusel Vabaduse platsi Kunstihoones näituse avamisel. Kuna tänapäevane kunst ei ole enam nii lihtne nagu vanasti, et käid aga kenasti kõik saalid läbi, vaatad pildid üle, loed pealkirjad juurde ja mõtled, et kuidas pilt ja pealkiri omavahel kokku lähevad, siis ma sel korral ei jõudnudki kõiki asju korralikult üle vaadata.

Näituse pealkiri on Sõnastamata lood ja esitleb kunsti, mis tutvustab kunstnike enda ja ühiskonna suhtumist seksuaal- ja soovähemustesse. Ma ei ole kunstinäituste avamisel eriti käinud ja positiivne üllatus oli, et avamisel olid kõik näitusesaalid tihedalt rahvast täis. Sama tihe oli ka ekspositsioon: nii füüsiliselt kui sisuliselt. Kõikidesse saalidesse olid ehitatud “kapid”, milledes sai vaadata videosid, kus peamiselt rääkisid inimesed mingit lugu või juttu. Ma pühendasin neile vaid lühikesi pilke, sest muidu oleks vaatamiseks väga mitu tundi läinud ja järjekord oli ning istekohti ei olnud.

Kuid teist tüüpi kunsti oli ka. Minu lemmikuks oli vast kõige lihtsam variant: ümber tehtud tooted, mille autoriks on Flemming Rolighed Taanist. Igatahes sattusin ma just tema töid pildistama.

Kui näituse avamisele olid kohale tulnud ilmselt kõik need inimesed, kellele seksuaalvähemuste probleemidest rääkima ei pea, nad teavad, siis see näitus on huvitav ka homofoobidele. Ühe saali tagumises otsas on kenade valgete tüllkardinate ja romantiliste patjadega lai voodi, kus võib mitmelt ekraanilt kuulata-vaadata meie tuntud konservatiivide avalikult telekas esitatud arvamusi seksuaalvähemuste kohta.

Kuid miks ma selle postituse üldse kirjutasin? Mul tuli FB-s vestlus teemal eilane presidendiproua fotonäitus ja tõdemus, et kuulsate inimeste harrastuskunstile pühendab meedia väga laia ja kriitikavaba ruumi, kuid päris kunstnike näituseid ja kunstiteadlaste arvamust kunstist, võib näha-kuulda väga harva. Noh ja ma siis mõtlesin, et kirjutan oma poolharimatu arvamuse ka ülesse (ma võrdõiguslikkuse teemal oman kraadi).

Sain just 1. mail teada, mida Lenin peale minu lemmiktsitaati edasi lobises. Minu lemmiktsitaat on: “Kunst kuulub rahvale.” Mina arvasin, et see tähendab üleskutset kunsti rahvale igal võimalikul juhul kättesaadavaks ja arusaadavaks teha, harida inimesi ja mitte panna kunstinautimisele rahalisi piiranguid. Aga vastik Lenin hoopis mõtles selle lausega, et kunst peab olema lihtne ja rahvalik. Paha lugu!

Aga näitus on sellest nädalast kuni 26. juunini avatud ja ma kuskilt kuulsin, et kuna näitus on mahukas, siis võib ühe piletiga kaks korda käia.

Fotohuvilisi šokeerib Mare Tralla ja kui Kilk arvab, et presidendiproua fotod on liiga naiselikud, siis Mare Tralla ongi pärisnaine ja päriskunstnik.

%d bloggers like this: