Aidi Valliku noorsookirjandus. Raud võiks Aidilt ropendamist õppida

Kuidas elad, Ann? Mis teha, Ann? (2003)

Kuidas elad, Ann? Mis teha, Ann? (2003)

6. klassi kohustuslikuks kirjanduseks oli lapsel valida Aidi Valliku üks Anni lugu. Klassis soovitasid tal kõik lugeda teist lugu, miks, ma teada ei saanudki. Kui laps oli natuke aega toda teist lugenud, küsisin, kuidas on. Laps ütles, et huvitav, aga väga ropp. Mõtlesin, et äkki laps liialdab, et on harjunud vaid raamatutega, kus kasutatakse korralikku kirjakeelt ja peab slängi ropendamiseks, aga kui ise lugema hakkasin, pidin tunnistama, et lapsel oli täiesti õigus ja rohkemgi veel. Ma olen lugenud “Musta pori näkku” ja Bukowski naisi, aga need mehed on Aidi kõrval ropendamises poisikesed. Nende tegelased kasutavad vandesõnu vaid purjus peaga, Aidi koolilapsed teevad seda igas olekus ja hoolimata soost. Miks on tegemist põhikooli kohustusliku kirjandusega, oleks huvitav teada, kuid vaatame edasi, äkki leidsin ma raamatus midagi veel.

“Kuidas elad, Ann” võitis 2000. aastal noorsookirjanduse võistluse ning sellest on ka teatrietendus tehtud. Huvitav, kas kirjandusvõistluse hindajateks olid minuvanused inimesed, sest esimese raamatu släng ja vandesõnad pärinevad suures osas minu põlvkonnalt? Kirjanik kuulub minuga samasse vanusegruppi ja raamatu peategelase Anni ema on kah umbes sama vana (kirjanikust 4 aastat vanem). Tegin oma lapsega katset ja küsisin talt mõnede väljendite (mis kirjanik oli tänapäeva pubeka suhu kirjutanud) tähendust. Loomulikult mu laps neid ei teadnud, sest me kasutame kodus slängi mõõdukalt ja vanaaegset suhteliselt harva. See selleks.

“Kuidas elad, Ann” koosneb kahest omavahel äärmiselt nõrgalt seotud jutustusest: Anni omast tänapäeval ja Anni ema omast 20 aastat tagasi. Ann loeb oma ema päevikut ja see on ka ainus punkt kuidas päevik jutustusse puutub: nagu peaks kahte raamatut korraga lugema. See, et Ann aeg-ajalt ema noorpõlvest lugemise järel sügavalt imestab, ei olnud minu jaoks piisav põhjendus seda päevikut jutu vahele toppida. Et nii Ann kui ema samas vanuses esimest korda alkoholi joovad, pidu panevad ja juhuslikku seksi harrastavad, pole kirjanduslikult mingi põhjus kahte lugu korraga jutustustada. Ann ei õpi ema päevikust mitte midagi, ta lihtsalt loeb seda aeg-ajalt ja mina pean seda ka temaga koos lugema.

Mis mind Anni ema päeviku puhul imestama pani oli päeviku kirjutamisstiil: see oli selline nagu praegu Arni blogi. Mina igatahes 20 aastat tagasi oma päevikus “x” ja “y” ja muud raskestiloetavat jama ei kasutanud. Pole siiani aru saanud, miks Arni omi lugejaid piinab? Kuid see selleks.

Muideks, ka teises raamatus jookseb paraleelselt kaks lugu, mis on veel vähem omavahel seotud kui esimese raamatu omad, kuid teise raamatu vanaajajutt on äärmiselt jõhker ja ropp ning raamatus pole sellise jõhkruse kirjeldamiseks ühtegi põhjust (kuna õuduste läbielaja oli järjekordne ideaaltäiskasvanu jumala rollis).

Kuid samapalju kui paraleelsete juttude lugemine, käis mulle läbi mõlema raamatu närvidele Anni ema tegelaskuju. Tema päeviku järgi oli ta 18-aastaselt totaalne lammas ja liikus kehvas seltskonnas. Anni emana kirjeldati teda raamatu alguses kui mingit hullu, kes käib koolis õpetajaid lapse halvade hinnete eest nahutamas ja Annit peolt avaliku häbistamise saatel ära tassimas, aga järsku muutub äärmiselt targaks ja kavalaks ja omab täitsa juhuslikult ühte üle 20-aastast sõpra selle maja kõrval, kuhu Anni kodunt põgeneb. Ma alguses lootsin, et äkki see mees on vähemalt pedofiil, aga selgus, et hoopis ema superagent (selle mõtlesin ma ka siis välja kui selgus, et pedofiil ta pole). Teises raamatus olid Anni ema ja isa lihtsalt veatud ja kõiketeadvad täiskasvanud, kes alati õigesti käitusid.

Tehnilisest küljest

Kui esimene raamat võitis võistluse ja omas toimetajat (loodetavasti läbis ka kirjaniku enda suurema kontrolli), ehk oli tehniliselt korras, siis teine raamat oli täiesti toimetamata.

Kui mina hakkasin peale blogi kirjanduslikke jutukesi kirjutama, seisin silmitsi hulga tehniliste küsimustega: kuidas kirjutada dialoogi, kuidas kirjutada kellegi mõtteid. Ma teadsin, et juttu on võimalik kirjutada kahest erinevast vaatepunktist: peategelane jutustab ehk peategelane on mina-tegelane; või jumala seisukohast, et kirjanik on jumal ja jutustab lugejale lugu. “Mis teha, Ann” on kirjutatud kuidas juhtub. Ühel leheküljel võib kõike leida, eriti raamatu alguses. Kõik dialoogide saatelaused on kirjutatud olevikus. Mõnes kohas pole dialoogi üldse “ära vormistatud” ja kogu mitme inimese vestlus on lihtsalt üks liigendamata lõik jutus. Mina ei ole eesti fill, aga kirjanik on. Ma ei vinguks tehniliste vigade pärast, kui need ei segaks lugemist. Jääb vaid loota, et kirjandusõpetajad saavad seda teist raamatut kasutada kui head näidet toimetamata, kuid ära trükitud raamatust.

Igatahes võiksid kirjandusõpetajad, kes soovivad, et lapsed loeksid kuidas nõuka aja lõpus lapsevanemad pidu panid, võtta Aidi Valliku kõrvale valikusse ka Raua “Musta pori” ja kui on vaja lugeda naturaalselt seksist, oksendamisest, joomisest ja narkotsist, siis Bukowski. Bukowski puhul on ropendamine vähemalt põhjendatud.

3 thoughts on “Aidi Valliku noorsookirjandus. Raud võiks Aidilt ropendamist õppida

  1. Oudekki 23. mai 2011, 14:50

    Vàga huvitav analyys🙂

    Muuhulgas, see “kirjeldame òudusi òuduste pàrast” hakkab mulle juba mingi trendina tunduma: Mihkel Raua “sinine on sinu taevas” ja Andres Anvelti “punane elavhòbe” sisaldavad ka màrkimisvààrsel hulgal jàlkusi ja òudusi, millel ei ole loo seisukohalt peaaegu mingit pòhjendust.

    Huvitav, kas see on mingi peegeldus sellest, kuidas teatud hulk intelligentseid inimesi ymbritsevat reaalsust tajub – jòhkrus ilma pòhjuseta? Ja Mihkel Raud ju pyyab asja ka poliitilisest seisukohast vaadelda, Anvelt kuulub parteisse, ei saa ytelda, et tegemist oleks “ignoreerime vòimukysimust yhiskonnas”.

    Seda aspekti peaks rohkem moodsas Eesti kirjanduses uurima, àkki kasvab midagi.

    Like

  2. tavainimene 23. mai 2011, 15:01

    Üks mu tuttav ütles, et tema teismeline tütar lausa kardab koolis soovitatavat noortekirjandust, kuna seal pole muud kui destruktiivsed suhted, purunevad pered, vaesus, vägivald, meelemürgid jms. Ei mingit õnnelikku lapse- ja nooruspõlve heade sõprade, vahvate ettevõtmiste ja vanaema pannkookidega.

    Like

  3. Manjana 23. mai 2011, 15:04

    ses raamatus toimus vägivald lapseeas ja hiljem oli see inimene tavaline täiskasvanu. kusjuures täitsa tavaline: ei mingi kangelane, ei mingi äpu, täitsa tavaline, ilma mingite vigadeta, pigem hea. kuna aga raamatus oli negatiivne lapspeategelane, kes oli samuti pärit lastekodust, nagu see jõhker kõrvaljutt, siis äkki tahtis kirjanik tahtis muljet jätta, et räägitakse selle lapse lapsepõlvest, sest ta terve raamat ei kasutanud nime ja alles lõpus selgus, et hoopis täieliku kõrvaltegelase läbielamised. ehk ta kasutas vägivaldset lugu lugejaga lollitamiseks: alguses arvab lugeja, et vägivalla all kannatas see, kes ise oli kahtlane, aga pärast selgub hoopis et keegi teine.

    kirjanikud mängivad lugejaga vägivalla abil. ehk igaüks tahaks olla see, kes kasutab vägivalda ilma selle eest vastutamata …

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: