Barbara Cartland. Armastus võidab kõik

B. Cartland. Armastus võidab kõik (2011)

B. Cartland. Armastus võidab kõik (2011)

Juba ammu soovisin lugeda üht tõelist naistekat. Nädalavahetusel ema juurde jõudes, läksin esimesena riiuli juurde, kus ta hoiab raamatukogust laenutatud raamatuid. Leides sealt maailma tuntuima naistekate kirjaniku romaani paljutõotava pealkirjaga, olin õnnelikust õnnelikum ja asusin kohe lugema. Eelarvamusega, loomulikult. Kuid eelarvamus oli liialdatud: väga ludinal loetav raamat.

Peategelane on kohe 18-aastaseks saav rikas hea välimusega feministlik tüdruk (nimega Rosina – huvitav nimi), kelle isa kandideerib Inglismaal 19. sajandi lõpus valimistel. Kohe esimeses peatükis näeb Rosina ühte tuttavat noormeest, kellesse armumise tunneb ta endas ära raamatu viimases peatükis. Tegevus toimub Londoni kõrgklassis. Suurem osa tegelasi on läbinisti positiivsed ja rikkad. (Kui positiivseks pidada ka naise tollele ajale kohatut sõnakust ja ta väidetavat intelligentsust). Ainus negatiivne tegelane on teistest vaesem, kuid väga auahne ja soovib poliitilist karjääri teha alguses läbi rikka naise võrgutamise ja hiljem valetamisega.

Lugesin ja mõtlesin: miks peetakse naistekaid labasteks ja nende lugemist ebaintelligentseks? Pole kahtlust, et 723 raamat kirjutanud Barbara Cartland oskab väga loetavalt kirjutada. Lihtsalt ja arusaadavalt, isegi põnev oli. (Loomulikult polnud raamatus ühtegi tehnilist jama ega viga). Põhimõtteliselt võiks tuua võrdluse Bel-Amiga, sest ümbrus on sama, seltskond on samasugune, kuid Bel-Ami tegelane muutub raamatu jooksul meeldivast noormehest vastikuks, Cartlandi tegelased ei muutu ja kohe on selge, kes on kes ja ka see, et peategelane armub just tollesse mehesse, kuigi peategelane seda ise nagu ei teaks. Raamatut lugedes mõtlesin ka Twilight-i peale, ka see on armastuslugu, kuigi vampiiridega. Cartlandi armastuslugu oli 100 korda parem ja tõetruum. Bella armub liiga jutu alguses ja tervet raamatut läbiv halin, et oi kuis armastan, oli ikka väga igav.

Mis on armastusromaan ehk naistekas?

Ilmselt kõik teavad, aga ma tahan ka teada kuidas tunda ära naistekat ning miks peetakse naistekate kirjutajaid alaväärtuslikeks kirjanikeks. Alustasin tõeotsingut vikist. Nii. Armastusromaani alažanrid on tänapäevane, ajalooline, sci-fi ja paranormaalne. Raamat keerleb peategelaste armastuse ümber ja lõpeb hästi, aga võib ka halvasti. Armastus võib olla heteroseksuaalne, aga ka samasoolised peategelased pole keelatud (ma ei tea ühtegi eestikeelset geiarmastusromaani). Peategelased (kes on loomulikult positiivsed) võivad tegeleda näiteks negatiivsete tegelaste karistamisega. Keelatud pole romaanis käsitleda vägistamist, koduvägivalda, sõltuvusi, puudeid. Nojah, lugege ise vikist. Seal on antud suht täpsed juhised kuidas armastusromaan ülesse ehitatakse, nii et ole mees või naine ja kirjuta ära.

Ühe tõlgin siia ka: ajarändamise armastusromaan. Kangelanna satub tänapäevast minevikku ja kohtab seal oma armastust. Võib ka vastupidi, et kangelane minevikust tuleb tänapäeva ja kohtab armastust siis. Ulmeka puhul on oluline jälgida, et loogika klapiks. Kirjutada tuleks nii füüsilistest kui mõttemaailma erinevustest, käitumistavadest jne. Lugejad ei pruugi rõõmustada, kui kirjanik lõpetab raamatu jättes armastajad eri ajastutesse🙂

Vot nii!

Veel leidsin vikist viite kirjandusele nimega Chick lit (tibikirjandus), mis on ka natuke armastusromaani alaliik, aga mitte täielikult, kuna peakangelanna ei pea ainult kallima armastamisega tegelema, vaid raamat võib kirjeldada ka tema suhteid perekonna ja sõpradega. Peategelane on karjäärinaine 20-30ndates, armastab poes käia. Näitena on toodud “Seks ja linn”. Huvitav, kas meil on ka sedatüüpi tänapäevast eesti kirjandust? Kuna kogu me kollane ajakirjandus on täis sedatüüpi jutte, siis see võiks ju müüa?

Miks naistekas pole soliidne lugemisvara?

Otsest vastust ma ei tea. Feministlik vastus oleks, et maailm on nii mehelik, et raamat, mille peategelane on naine, arvestatakse samamoodi alaväärtuslikuks, nagu nainegi on võrreldes mehega ühiskonnas kehvemini hinnatud. Sama lugu ka armastusega: miks peaks keegi tahtma lugeda mingi vinguva eide armastuslugu, kui teises raamatus sõidavad tugevad ja tublid mehed raketiga kosmosesse, võtavad kaasa rida roboteid (naisi ei võta ega mäleta ning roboteid ka ei pane – a la Asimov) ja avastavad hulga põnevaid olendeid, riskides eluga ja tuues kuulsust ja võimu oma planeedile :DDD

Tegelikult võib armastusromaan olla täiesti tegija kirjandus, kuigi ilmselt pole seda võimalik ka kogenul kirjanikul (algajal ammugi mitte) mõne kuuga valmis kirjutada. Kui ikka peale paari lehekülje lugemist on enam-vähem teada, millega raamat lõpeb ja umbes võib arvata, mis vahepeal toimub, on halvasti. Samuti on minu jaoks kehv raamat, kui tegelased on ühekülgsed – keegi on alguses lõpuni ainult hea ja teine ainult negatiivne. Tegelase iseloomu muutumine raamatu käigus on ka positiivne idee. Kangelase muutumine antikangelaseks ja vastupidi on ka huvitav.

Mina ei tea, miks naistekaid halvustatakse, mida teised arvavad?

18 thoughts on “Barbara Cartland. Armastus võidab kõik

  1. Andres 29. mai 2011, 11:12

    Naistekate halvustamine võib sageli olla lihtsalt üks võõraviha alaliik. See tähendab, et neid halvustavad peamiselt need, kes neid ei loe. Mitte et ma ise neid väga lugenud oleksin.

    Like

  2. Morgie 29. mai 2011, 12:10

    Raamatut ei ole huvitav lugeda, kui selle tegevuskäigud ja lõpp on kohe algusest peale etteaimatavad. Cartlandi kindla skeemi järgi kirjutatud romaanid ei paku vaimule piisavalt tegevust. Rahuldavad ainult lugeja edevust. Hõlbus loetavus ei paranda asja.

    Like

  3. Manjana 29. mai 2011, 12:33

    morgie. kuid see kindel skeem pole ju ainult naistekate probleem, see võib juhtuda suva raamatuga. mida tähendab, et “ei paku vaimule piisavat tegevust”? Inimeste vaimud on ju erinevad – ühele pakub huvi 1, teisele teine asi. Näiteks selles pealkirjas mainitud raamatus oli peale armastuse ka liin poliitika ja valimistega. Seal räägiti valimisvõitlusest, sellest, et parlamendisaadik ei saanud palka, aga pidi olema rikas ja pälvis austuse, kuna omas võimu. (kuid raamat oli ikkagi etteaimatav ja karakterid labaselt ühekülgsed). Kas raamat, kust saab mingit infot, võib huvi pakkuda? Ema rääkis, et mingi naistekas olevat servani seksi täis olnud, sellist, millest ema polnud kuulnudki.

    minu arust tehakse meil eesti kirjanike puhul aeg-ajalt tugevat allahindlust mõnedele kirjanikele, kelle raamatud ei paku ka rohkem kui näiteks cartland, aga samas pole nad otseselt armastusromaanid. aga need, kes kirjutavadki puhta armastusromaani, on automaatselt jamad kirjanikud, keda ei peeta arvustamisvääriliseks.

    mingist eesti kirjanduse arvustamisartiklis oli öeldud, et naistekas on raamat, mille peategelane on naine. lihtsalt see pisiasi. ja tavaarusaam ju leiab, et naine tegeleb ju ainult armastuse otsimisega. meespeategelased unustavad tihtipeale üldse ära, et armastust oleks vaja ja tegelevad “tähtsate asjadega”.

    Ma ise enda jaoks tean, mida ma heaks raamatuks pean ja muidugi pole see eelkõige lihtne loetavus, vaid teised asjad. kuid ma ei võta ka eelhoiakut, nagu peategelase armastus oleks kohe halva raamatu sünonüüm. pigem vastupidi: kui hull kangelane üldse armastust ei mäleta ega vaja, siis on raamatus loogika paigast ära. hoolimata sellest, et kogu tehnikamöll on täiega loogiline.

    Like

    • Morgie 29. mai 2011, 23:32

      Ja kus ma olen öelnud, et armastus raamatu läbiva teemana teeb raamatust halva raamatu? “Naisteka” mõiste on üleüldse sisutühi ja populistlik mõiste. Oleneb, millisena keegi armastust ette kujutab – barbaracartlandi imalad seksikas-rikas-andunud-superarmastaja-päästab-kauni-vääritimõistetud-kangelanna-raamatud ei ole mu meelest ka mitte armastuslood, palun väga alandlikult vabandust.
      Need on lihtsalt teismelise märjad unenäod.

      Like

  4. Oudekki 29. mai 2011, 14:39

    Aga äkki just see, et “naistekas” on raamat, kus
    – põhiprobleemiks on romantilised inimsuhted
    – karakterid on selged, üheplaanilised, ettearvatavad, ei muutu teose jooksul
    – peategelane on naine
    – keelekasutus on lihtne, selge (kuid mitte tingimata labane).

    Like

    • catalina 29. mai 2011, 18:07

      Mina ikka rõhuks selle tegelaste ja sündmuste üheplaanilisuse peale. Ütleks isegi täpsemalt – teatud traditsiooniliste stereotüüpide peale. Loob turva- ja korratunnet sessinatses koduvanavallatus maailmas.
      Kuidagi seostub naistekate ja suure portsu aktsioonifilmidega mingist telelavastusest (?) kuuldud väljend: “….ja siis saab aju puhata”.

      Like

      • Oudekki 29. mai 2011, 23:03

        No samas, Conanis on ka traditsioonilised stereotüübid. Suures hulgas tehnomaailmatega romaanides ka…. Aga need ei ole “naistekad”? Või on?

        Like

  5. Manjana 29. mai 2011, 15:18

    oudekki. ma mõtlesin, et kas peaks naisteka ja armastusromaani ka omavahel eraldama, aga see tundus kuidagi eriti seksistlik. et mitte seksistlik olla, jätsin üldnimetajaks armastusromaan ja viki järgi mahub sinna alla ka väärtuslikuks kirjanduseks loetav kirjandus.

    muideks – võrdlusena eelmise postituse noorteromaanile “Anni …” võiks öelda, et cartlandi raamatus polnud ühtegi inetut sõna. vägivalda, mida võiks võikaks ja mõtetuks nimetada, samuti polnud. tegelased olid mõlemas raamatus samamoodi üheplaanilised ja raamatu lõpp sarnaselt aimatav. ning mõlemas raamatus otsisid naispeategelased armastust. ehk ma arvan, et Cartland on parem kirjanik kui vallik, sest cartland ei moraliseerinud lambist, ei vägivallatsenud mõtetult ja raamat oli tehniliselt veavaba. kui meil on koolis kohustuslik vallik, peaks olema ka cartland😀

    Like

  6. Ulmeguru 29. mai 2011, 20:19

    Kirjutasin kunagi ühest ulmelisest naistekast ja järgnevas lõigus ütlesin üsna kompaktselt, et mis mind n-ö naistekate juures häirib: «Olemuselt on tegu nn naistekaga… mis tähendab, et suurt rõhku pannakse kõiksugu tundekraamile ning see rõhk on spetsiifiline… st et kõik mehed romaanis on sellised veidrikud ja vägistajad. Praktiliselt puudub romaanis normaalne mees… isegi see kõige positiivsem meestegelane vägistab meie kangelanna üks kord ära. Ka naistegelased on üsna pentsikud – enamjaolt on tegu kultuurisfääri mõrdadega ning mulle jäi üsna hämaraks, et mille poolest romaani kangelanna neist, keda ta kirus, parem oli. Inimsuhted ja romaan tervikuna on üsna seebine… st raamatus pole elu vaid selle võlts/klants (kõver)peegeldus.»

    Like

    • Ulmeguru 29. mai 2011, 20:21

      Ahjaaa, see romaan oli «Hay emand» (Lady of Hay, 1986, ek 1998), mil autoriks Barbara Erskine. Tegu oli debüütromaaniga ning hoolimata minu porinast, oli see üsna hästi tehtud ajaviide. Lugesin isegi hiljem autori teist eesti keeles ilmunud romaani ning see oli isegi parem.

      Like

    • Morgie 29. mai 2011, 23:36

      Okei, selle kaudu võib “naistekat” ehk määratleda küll. Kõik vastassoost tegelased on veidrikud või vägistajad.
      “Naisteka” meessoost vaste, mida leidub ka ohtrasti, kus kõik naised on kas imekaunid ja päästmist vajavad ohvrid, libe liha või salakavalad vambid, kuidas seda nimetada? “Meestekas” Kahjuks ei kujuneks sellest vist samasugust sõimusõna – maailm ei ole tasakaalus.

      Like

      • Ulmeguru 30. mai 2011, 10:45

        Peegelkujutist naistekast, ehk n-ö meestekat eriti ei eksisteeri jah… oleks üks sari, mida ma söendaksin just niimoodi «meestekaks» sõimata, oleks Jon Normani sari «Gor». Võetud on umbes Tarzani-mehe Marsi-lugude skeem ning seda on usinalt tembitud igatsorti S/M-kraamiga. On väidetud, et autoriks olev ülikooli professor tegi lihtsalt lolli nalja, aga see nali kestis oma paarkümmend köidet… et kogu aeg võeti naisi jõuga, piitsutati, põletati tulise rauaga, pandi ahelaisse… ja naised olid õnnelikud…

        Like

  7. Ulmeguru 29. mai 2011, 20:26

    Minu jaoks on «naistekas» sõimusõna. Samas Daphne du Maurier meeldib mulle väga, peaaegu võiksin teda isegi nimetada «ja need teised lemmikautorid». Virvatulukeste-vihikud on aga lihtsalt sopp. Eelpool mainitud Barbara Erskine jääb siiski sinna plusspoolele. Barbara Cartlandi kunagi huvi pärast proovisin… minu jaoks oli see kohutavalt lääge moraliseerimine. Ahjaaa, tegelikult loen ma vist meesterahva kohta haiglaselt palju naisautoreid… isegi mu kallis kaasa loeb naisautoreid minust vähem…🙂

    Like

  8. Oudekki 29. mai 2011, 23:07

    Kusjuures, mina olen just mõelnud, et tegelikult oma tavakeelekasutuses ma liigitan “Jane Eyre”‘i ja “Rebecca” naistekateks (ja ma ei suutnud kumbagi lõpetada – vist just kuidagi lääguse pärast. Või selle pärast, et ma ei suutnud sellise maailmaga suhestuda. Või moraaliküsimused olid igavad).

    Like

  9. Ulmeguru 30. mai 2011, 10:48

    Pakuksin, et kõikse lähem vaste meestekale oleks need nn märulifilmid, kus karmid ja vähemkarmid mehed omi probleeme lahendades kurikaelu killivad ja lõpuks autasuks palju raha ja tibi saavad…

    Like

  10. Manjana 30. mai 2011, 14:34

    Põrgukoerte raamatus polnud pea ühtegi naist, aga märulit oli kõvasti. Ehk ta ei saanud autasuks isegi tibi, vast too võiks olla “meestekas”, kuigi mulle jälle meeldis.

    Aga see “meestekas” ja “naistekas” jaotamine on ikka vägivaldne. Tegelikult ei ole ju nii, et armastusromaane loevad peamiselt naised ja löömakaid peamiselt mehed.

    Mingi aeg tagasi ma halasin, et eestikeelsed kohalike autoritega ulmekogumikud sisaldadavad kas ainult või peamiselt meeste kirjutatud jutte. Nüüd, kui tehti anonüümne ulmejutuvõistlus, võitsid naised selle suure enamusega – ehk ma arvan, et kuna sulbil oli eelhoiak, et naised ulmest ei jaga, siis ta valiski meeste kirjutatud jutte.

    Ema raamatukogust laenutatud riiulil olen näinud mitmeid eesti meesautoreid, kes kirjutavad nn. naistekaid ehk lihtsaid reaalse maailma ümberjutustusi keereldes ümber armastuse. Rääkimata sellest, et Erik Tohvri on mees. Kui naistekaid (ehk lamedaid armastusromaane) kirjutavad mehed, siis ka loevad neid mehed, ainult et varjavad, sest neil raamatutel on küljes silt et naistekas.

    Nagu FB kommentaaridest järeldada võib, siis intelligentne lugeja loeb tegelikult igasuguseid raamatuid, hoolimata neile külge riputatud sildist. Ehk tegelikult on sildistamine igas vallas kehv tegevus ja iga armastusromaan pole automaatselt ei naistekas ega imal.

    Like

    • Ulmeguru 30. mai 2011, 15:47

      Loomulikult on igasugu sildistamine piirav, aga mõneti on see vajalik… mina küll ei taha hakata pimemeetodil lugema, eks ikkagi on mingi eelinfo olemas… sh olen teadlik ka siltidest. Tulles tagasi teema Täheaeg vs ulmejutuvõistlus, siis see arutlus ei päde… jutuvõistluse esikümnest oli vist M. Tänav ainus nimi, mis mulle tuttav oli… võistlustel on alati hästi palju juhuslikku publikut, kes teevad ühe (võibolla) hea jutu ja siis kaovad… kirjutamine on püsiv protsess ning kord viie aasta jooksul juttu kirjutav autor ei arene kuhugi…

      Like

  11. […] antud ja väikeses külaraamatukogus oi-kui-palju väljalaenutatud. Nüüd olen ma läbi lugenud kaks naistekat ja kuna neil on väga palju sarnast, panen kirja naisteka põhitunnused. Oled […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: