Barbara Cartland. Armastus võidab kõik

B. Cartland. Armastus võidab kõik (2011)

Juba ammu soovisin lugeda üht tõelist naistekat. Nädalavahetusel ema juurde jõudes, läksin esimesena riiuli juurde, kus ta hoiab raamatukogust laenutatud raamatuid. Leides sealt maailma tuntuima naistekate kirjaniku romaani paljutõotava pealkirjaga, olin õnnelikust õnnelikum ja asusin kohe lugema. Eelarvamusega, loomulikult. Kuid eelarvamus oli liialdatud: väga ludinal loetav raamat.

Peategelane on kohe 18-aastaseks saav rikas hea välimusega feministlik tüdruk (nimega Rosina – huvitav nimi), kelle isa kandideerib Inglismaal 19. sajandi lõpus valimistel. Kohe esimeses peatükis näeb Rosina ühte tuttavat noormeest, kellesse armumise tunneb ta endas ära raamatu viimases peatükis. Tegevus toimub Londoni kõrgklassis. Suurem osa tegelasi on läbinisti positiivsed ja rikkad. (Kui positiivseks pidada ka naise tollele ajale kohatut sõnakust ja ta väidetavat intelligentsust). Ainus negatiivne tegelane on teistest vaesem, kuid väga auahne ja soovib poliitilist karjääri teha alguses läbi rikka naise võrgutamise ja hiljem valetamisega.

Lugesin ja mõtlesin: miks peetakse naistekaid labasteks ja nende lugemist ebaintelligentseks? Pole kahtlust, et 723 raamat kirjutanud Barbara Cartland oskab väga loetavalt kirjutada. Lihtsalt ja arusaadavalt, isegi põnev oli. (Loomulikult polnud raamatus ühtegi tehnilist jama ega viga). Põhimõtteliselt võiks tuua võrdluse Bel-Amiga, sest ümbrus on sama, seltskond on samasugune, kuid Bel-Ami tegelane muutub raamatu jooksul meeldivast noormehest vastikuks, Cartlandi tegelased ei muutu ja kohe on selge, kes on kes ja ka see, et peategelane armub just tollesse mehesse, kuigi peategelane seda ise nagu ei teaks. Raamatut lugedes mõtlesin ka Twilight-i peale, ka see on armastuslugu, kuigi vampiiridega. Cartlandi armastuslugu oli 100 korda parem ja tõetruum. Bella armub liiga jutu alguses ja tervet raamatut läbiv halin, et oi kuis armastan, oli ikka väga igav.

Mis on armastusromaan ehk naistekas?

Ilmselt kõik teavad, aga ma tahan ka teada kuidas tunda ära naistekat ning miks peetakse naistekate kirjutajaid alaväärtuslikeks kirjanikeks. Alustasin tõeotsingut vikist. Nii. Armastusromaani alažanrid on tänapäevane, ajalooline, sci-fi ja paranormaalne. Raamat keerleb peategelaste armastuse ümber ja lõpeb hästi, aga võib ka halvasti. Armastus võib olla heteroseksuaalne, aga ka samasoolised peategelased pole keelatud (ma ei tea ühtegi eestikeelset geiarmastusromaani). Peategelased (kes on loomulikult positiivsed) võivad tegeleda näiteks negatiivsete tegelaste karistamisega. Keelatud pole romaanis käsitleda vägistamist, koduvägivalda, sõltuvusi, puudeid. Nojah, lugege ise vikist. Seal on antud suht täpsed juhised kuidas armastusromaan ülesse ehitatakse, nii et ole mees või naine ja kirjuta ära.

Ühe tõlgin siia ka: ajarändamise armastusromaan. Kangelanna satub tänapäevast minevikku ja kohtab seal oma armastust. Võib ka vastupidi, et kangelane minevikust tuleb tänapäeva ja kohtab armastust siis. Ulmeka puhul on oluline jälgida, et loogika klapiks. Kirjutada tuleks nii füüsilistest kui mõttemaailma erinevustest, käitumistavadest jne. Lugejad ei pruugi rõõmustada, kui kirjanik lõpetab raamatu jättes armastajad eri ajastutesse 🙂

Vot nii!

Veel leidsin vikist viite kirjandusele nimega Chick lit (tibikirjandus), mis on ka natuke armastusromaani alaliik, aga mitte täielikult, kuna peakangelanna ei pea ainult kallima armastamisega tegelema, vaid raamat võib kirjeldada ka tema suhteid perekonna ja sõpradega. Peategelane on karjäärinaine 20-30ndates, armastab poes käia. Näitena on toodud “Seks ja linn”. Huvitav, kas meil on ka sedatüüpi tänapäevast eesti kirjandust? Kuna kogu me kollane ajakirjandus on täis sedatüüpi jutte, siis see võiks ju müüa?

Miks naistekas pole soliidne lugemisvara?

Otsest vastust ma ei tea. Feministlik vastus oleks, et maailm on nii mehelik, et raamat, mille peategelane on naine, arvestatakse samamoodi alaväärtuslikuks, nagu nainegi on võrreldes mehega ühiskonnas kehvemini hinnatud. Sama lugu ka armastusega: miks peaks keegi tahtma lugeda mingi vinguva eide armastuslugu, kui teises raamatus sõidavad tugevad ja tublid mehed raketiga kosmosesse, võtavad kaasa rida roboteid (naisi ei võta ega mäleta ning roboteid ka ei pane – a la Asimov) ja avastavad hulga põnevaid olendeid, riskides eluga ja tuues kuulsust ja võimu oma planeedile :DDD

Tegelikult võib armastusromaan olla täiesti tegija kirjandus, kuigi ilmselt pole seda võimalik ka kogenul kirjanikul (algajal ammugi mitte) mõne kuuga valmis kirjutada. Kui ikka peale paari lehekülje lugemist on enam-vähem teada, millega raamat lõpeb ja umbes võib arvata, mis vahepeal toimub, on halvasti. Samuti on minu jaoks kehv raamat, kui tegelased on ühekülgsed – keegi on alguses lõpuni ainult hea ja teine ainult negatiivne. Tegelase iseloomu muutumine raamatu käigus on ka positiivne idee. Kangelase muutumine antikangelaseks ja vastupidi on ka huvitav.

Mina ei tea, miks naistekaid halvustatakse, mida teised arvavad?