Ivar Sild. Tantsiv linn

I. Sild. Tantsiv linn

I. Sild. Tantsiv linn

Ma pole siin kunagi ühegi oma tuttava inimese raamatust kirjutanud (ma ei teagi, kas I. Harglat võib tuttavaks nimetada, kui ma ta pärisnime ei tea?). Ilmselt tuleneb see faktist, et ma ei tunne eriti kirjanikke. Ega ma Ivarit ka eriti ei tunne ja peamiselt meenub mulle temaga seoses pilt, kus ta mu Tallinna Ülikooli uues majas kinni püüdis, teretas ja mina ei suutnud äkitse meelde tuletada, kust ma teda tean.

Ja teine esmakordne juhus on e-raamatu lugemine. Nimelt teatas Ivar FB-s, et ta on nüüd täiesti tasuta e-saadaval ja mulle tasuta head asjad meeldivad (raamat on alati hea asi).

Kuid ka natuke tuttavate (või eriti nende) isiklike asjade (looming on ju isiklik asi) lahkamine on keeruline tegevus, eriti kui arvestada minu suurt vajadust kritiseerida. Ja kritiseerimist leidsin ma hulgaliselt, kuna “Tantsiv linn” on Ivari esimene proosateos ja ma tegelen just ränkraske probleemiga “millised on algaja kirjaniku peamised vead”. Sel teemal on internetis igasugu kraami leida ja varsti ma juba tean, mida teha ei tohi, aga ega teadmine veel lambist kogenud kirjanikuks ei tee. (Ma võtsin kunagi pähe, et enda kirjutatud raamat oleks üks väga vahva asi ja nii ma olengi juba väga mitu korda alustanud ja mittekuhugi jõudnud).

Igatahes püüan ma oma muljeid nii kirja panna, et kõigepealt hea ja siis kriitika.

Esiteks muidugi see, et kui luuletaja hakkab jutte kirjutama, ei komista ta tavainimese reha otsa: tal jagub erinevaid sõnu ja tema kirjeldused on värvilised, sest luuletusi tehes on ta vaeseke kogu aeg pidanud nuputama kuidas kavalasti mõne sõnaga palju ära öelda.

Kunagi ma nurisesin ühe eesti kirjaniku puhul, et too lasi peategelasel rahulikult trammiga pelgulinnas sõita. Tantsivas linnas olid kõik tänavad ja kohad väga loogilised ja jälgitavad ning tegelased ei sooritanud imelikke ringkäike selle asemel, et otse minna.

Raamat on kirjutatatud kolme minategelase mõtetetest, mälestustest ja kirjeldustest. Neid lugedes tundub, et inimene on kirjutades siiras: ta ei ürita midagi ilusamaks valetada ja mõnikord tundub, et kirjutaja on liigagi siiras, sest kirjutab endast asju, mida enamus inimesi minavormis parema meelega ei avaldaks. Või noh mina ei tahaks kirjutada raamatut oma seksikogemustest ja kõigest sellega seonduvast. Ma võin neil teemal hea meelega kellegagi lobiseda, aga kirjutada ei tahaks. Liiga isiklik (tahtmatult mõtlesin, et küll Ivaril on mitmekülgne suguelu). Ilmselt reaalsusena mõjuv isiklikkus lugemise huvitavaks tegigi. Minu jaoks jäi kõik hea maitse piiridesse: isegi vägivaldsem seks ei olnud vastik (natuke aega tagasi oli siin ajaveebis juttu raamatusse topitud vägivallast, mis mõjub kui vägivald lugeja kallal, kuna raamatu sisule see midagi ei lisa); ja porno samuti mitte, kuna ebaolulistesse detailidesse ei laskutud. Tegelikult pole ma vist ühtegi raamatut elusees lugenud, kus nii palju seksist kirjutatakse. Kõik küll räägivad armastusest ja aeg-ajalt kogevad vähe sügavamaid tundeid, aga seksi on kordades rohkem. Ja päris huvitav oli: ega ma ka ju ei tea kuidas need mehed omi asju omavahel ajavad, sain kohe väga palju targemaks.

Raamat oli jaotatud peatükkideks meessoost minategelaste järgi, kellest kahte eristas juuksevärv ja kolmas oli vanem. Ja need kolm kogu aeg mõtlesid millestki, isegi siis kui pidi tulema mingi tegevuse järg, asendas kirjanik selle heietamisega. Üks tegelane kirjutas päevikut temaga juhtunud sündmustest, aga kuna tehniliselt nägi kogu raamat välja nagu päevik, siis oli raske vahet teha kus algab-lõpeb päevik. Samuti oli raske eristada kes parasjagu mõtleb, sest tegelastevahelised erinevused seisnesid välistes detailides: juuksevärv, luuletaja, vist kinomees, vist kauplusetöötaja, haiglasse sattumise põhjus, endine prostituut. Prostituudi töö kirjeldus oli huvitav. Kuid kuna luuletaja ja prostituut mõtlesid samamoodi, siis oleks võinud ka luuletaja prostituut olla ja vastupidi.

Tolle vanema mehe aga oleks võinud üldse sisse kirjutamata jätta. See, et ta kedagi tundis ja et läbi tema oli võimalik kirjutada, mida 30-aastane arvab, et vanem inimene võiks minevikust arvata, oli ebavajalik. Mina ei kirjutaks minavormis väga vanast inimesest, kuna see on äärmiselt keeruline. Erinevad põlvkonnad ei mõtle ühtemoodi, neil on erinev sõnavara, erinevad teemad. Iga uue peatüki alguses oli teada, et nüüd mõtleb keegi kolmest. Aga kes, oli äärmiselt tüütu mõistatus, sest mõtete omanik selgus mõne aja pärast mingi fakti meenutamisest.

Viimane kolmandik raamatust oli juba täiesti igav: midagi erilist ei juhtunud, tegelased jätkasid oma lõpmatut mõttete jorutamist, tegevusest võis oodata, et keegi peaks nüüd kellegagi armastuse leidma. Saime teada peategelaste eesnimed, aga võimalik, et ka mitte. Mitmest luuletajast raamatus räägiti, ma aru ei saanudki.

Raamatu jooksul peategelased võiksid muutuda. Lisaks kangelasele, vajab raamat ka antikangelast. Kolme peategelast võib endale lubada raamat ajalise kestvusega 30 aastat. Selles raamatus blondi peaga peategelane jõudis otsusele, et armid ei tee teda veel koledaks ja muutus rumalast targaks (rumal oligi ta vaid paaris esimeses peatükis). Punapeaga luuletaja oli raamatu jooksul õppinud hindama riiete väärtust ja leidis, et ta polegi kole. Kolmas minategelane suri äkitse ära. Terves raamatus polnud ühtegi normaalset dialoogi: olid luulelist laadi kahe poole heietused ja jutustavas vormis dialoogi mainimised. Mina tahan dialooge! Dialoogidega saab näidata inimeste kõneviiside ja mõttemaailmate erinevust ja tekitada ning lahendada konflikte. Pealegi saab dialoogiga lugejale õpetada selgeks peategelaste nimed.

Vot selline pikk ja lohisev raamatukirjeldus. Raamatu väärtus seisneb (nagu paljud arvustajad enne mind on öelnud) ühe perioodi Tallinna geimaailma suhteliselt adekvaatses dokumenteerimises.

2 thoughts on “Ivar Sild. Tantsiv linn

  1. Bianka 4. juuli 2011, 13:28

    Minu meelest on see väga hea raamatuarvustus. Usun, et kui autor suudab seda ilma põdemiseta lugeda (siin pole ju midagi halvasti öeldud), siis on tal sellest kasu järgmiseks üritamiseks.

    Like

  2. Manjana 4. juuli 2011, 13:35

    ivar on mõistlik inimene, me suhtlesime peale seda postitust, ta ei olnud pahane.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: