Inimesed on head

Täna oli mõnus päev Tallinnas rattaga sõitmiseks: ei olnud siin ei inimesi ega autosid. Ilm oli ka parajasjagu soe ja päike ei kõrvetanud. Lubatud äikesest polnud õhkagi. Sooritasime geopeitusetuuri Pääsküla-Laagri suunal.

Esimeseks sihtkohaks oli Pääsküla metsas tiigi keskel lebav liivane saar. Logides räägiti, et lühikeste pükstega võetav. Kuna vette astudes tuli mudaravila odööri, jäime lapsega randa vaatama, kuidas Mees püksisääri üleval hoides läbi sumas. Rannariba oli täidetud pisikeste konnapoegadega. Veidikese aja pärast võis saarel juba Mehe võidukat nägu näha. Kohe peale õnnelikku leidmishetke kõlas meie selja taga küsimus: “Kas te räägite eesti või vene keeles?”

Kuna lapsel oli vaid üks valik, siis ta vastaski. Seal seisid ratastega üks vanem mees ja kaks poisikest. 2/3 neist väga suhtlejat tüüpi. “On ju väga ilus koht? Üks ilusamaid maailmas. See siin ehitati kunagi Ants Antsoni harjutusrajaks. Siin tehti jäärallit ka. Mu naine sõitis siin võsasse rattad püsti. Kui sellest kohast mööda astuda, on ülepea vesi.”

Poiss arvas, et Mehe Scotti lenks on valel kõrgusel ja tegelikult võiks selle üldse teist pidi panna, sest sel juhul saab eriti hea hooga suruda ja kohalt võtta. Poiss oli tõeline spordipoiss: ratas, suusad (Eestis kolmas). Nojah, Nõmme on ju sportimiseks loodud, kuigi täna olid kõik spordirajad täielikult tühjad.

Kuid onu oli põneva elulooga. Ta rääkis, et teenis oma aega nõuka õhuväe dessantrühmas, kes käis Praha kevadel. Nemad täitsid korraldust. Ja korralduste andjad infolehti poliitilise olukorra täpsustamiseks ei jaganud. Tema sõber tuli koju tinakirstus ja ka temal tuli tappa. “Ma ei taha sellest rohkem rääkida.”

Kuid kuna poiss rääkis jutte, mis jätsid tema rattaspetsialisti mulje, siis mõtlesin ka oma muret kurta: “Mul rattal midagi ragiseb. Siin keskel, siis kui ma väntan.”

Onu vaatas mu rattale peale, katsus natuke käiguvahetajat ja ragin kadus kui võluväel.

“Proovi, kuidas on.”

“Ei mingit raginat. Ime!”

“See käiguvahetaja oli sul kõveraks paindunud, kett ei jooksnud otse. Ma painutasin seda pisut. Midagi ragiseb veel. Ma elan siin lähedal, ratast peaks õlitama. Läheme?”

“Muidugi!”

Ja läksimegi. Onu õlitas ära nii minu kui lapse ratta. Mees käib enda omaga ikka aegajalt hoolduses. Onu sättis pidurikruvisid. Mu ratas hakkas nii hästi sõitma, nagu ma juba ammu ei mäletanud. Kõige vaiksemalt meist kolmest.

“Kas sul juhtub ka nii, et kui sa kirvega raiud, siis lööd näpu pihta?” küsis poiss. Ma jäin teda imestunud pilgul vaatama.

“Näed, jala pihta lõin. Ja siia ka, oleks siiapoole löönud, oleks varvas läinud. Ja näe, siit pöidla küljest lõin tüki ära. Õmmeldi.”

“Sa pead ettevaatlikum olema ja rattakiivrit võiksid kanda, sa sõidad nii hullusti, et üks kord juhtub ja siis on sportimisega lõpp.”

“Ähh, ma kukkusin juba niimoodi. Sain peapõrutuse ja mäluaugu. Midagi pole viga.”

Nojah. Mehed. Igatahes pidime me peale korralikku rataste ülevaatust ja putitamist ikka teele minema. Aga nii tore tunne oli. Inimene lihtsalt pakkus abi. Niisama, heast südamest. Ja rääkis igasuguseid jutte. Tunneb seal Pääsküla külas kõiki ja kõike. Kutsus, et tulge teinekordki, kui on rattaga probleem. Need parandustöökojad ei tea midagi.

Laagris, ühe teise aarde juures, koputas Mees korraks pisikese kivikesega kastani pihta, mille tulemusel hüppas nurga tagant välja mingi ärevuses onu. Naabrivalve?

“Tere!”

“Mida te siin toksite, vaata kui tulen ja toksin teid?”

“Te tahate mind toksida?”

“Miks te siin toksite? Kõik muutkui käivad ja toksivad: haamriga, kirvega, saega. Muutkui toksivad, miks te toksite?”

“Noh, toksimine on tore. Selline meeldiv tegevus.”

Onu torises midagi ja kadus oma nurga taha tagasi.

Peale pikemat ringi kodule lähemale jõudes hakkasid inimesed tänavatele ilmuma. Rahvariietes. Naljakas🙂

2 thoughts on “Inimesed on head

  1. Ano 4. juuli 2011, 09:30

    Täitsa prometilik novell!

    Like

  2. Manjana 4. juuli 2011, 12:08

    tänud🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: