Arnon Grundberg. Helesinised esmaspäevad

A. Grundberg. Helesinised esmaspäevad

A. Grundberg. Helesinised esmaspäevad

Viimasel korral raamatukogus peatuna riiulite vahel ekseldes, otsustasin, lisaks Bukowskile, võtta lugemiseks mulle tundmatuid Euroopa kirjanikke. Kuna ma ei mäleta, et oleksin peale muinasjuttude hollandi kirjandusest midagi kuulnud, jäi näppu kõrvalolev raamat, mis sisututvustuse järgi peaks kenasti Hollandi tänapäevast kirjandust esindama. Pisut häiris mõte, et romaan on kirjutajal esimene.

Esimese osaga hakkaski tunduma, et ega välismaal need esimesed romaanid paremad pole kui meie omad: jälle minavormis, hüplik ja väheste dialoogidega. Kuid edasi läks tuntavalt paremaks. Raamat põhineb väga palju kirjaniku enda elul, kuid oma elulooliste faktide juurde on ta minategelase päris vastikuks tüübiks kirjutanud, kes mõnikord haiseb ja mõjub jälestavalt, teinekord on pisut postiivsem, kuid siiski totaalne kaotaja. Raamat algab ta kooliajast ja lõpeb mõned aastad hiljem. (Äkki kirjutas ta koolipõlve kirjelduse kooli ajal ja seepärast too ongi nii kehv?)

Ja jutt muutkui kulgeb. Raamatul puudub süžee, isegi žanrit on keeruline määrata. Teoreetiliselt võiks olla tegemist armastusromaaniga, aga väga ärapööratud ja vastupidise variandiga: peategelane ei saa iial üle oma esimesest koolipõlvearmastusest ja asendab päris armastusvajaduse tasapisi seksi ostmisega.

Peategelane ei armasta seal raamatus tegelikult mitte kedagi peale tolle koolipõlvetüdruku. Oma naabrimehesse suhtub ta positiivselt, kuid seda võiks nimetada pigem kohandumiseks ja mugavuseks: kui sa suhete loomisel oled tõeline käpard, siis oleks äärmiselt rumal oma naabriga tülitseda, sest siis polegi sul kedagi. Oma vanemaid kirjeldab ta äärmiselt julma otsekohesusega ja ma ei leidnud kirjeldusest positiivseid jooni.

Raamatu väärtus seisneb vast selles, et kirjanik on juut ja kuna jutt käib temast endast, siis juutide kommetest ja pühadest on seal päris palju kirjas. Kuid ilmselt võib ainult juut asjadest niivõrd küüniliselt ja mõnitavalt kirjutada. Alates pidevate pilgetega teemal kuidas juudid on kannataja rahvas ja lõpetades kirjeldustega traditsioonidest, mis tihtipeale seisnevad erinevate ebameeldivate toitude söömises.

Raamatu lõpus on tõlkija kirjutanud pika järelsõna, tuues välja erinevates maades tehtud kriitika põhipunkte. Mulle meenutas romaan kohati tsut aega tagasi loetud William Faulkneri “Absalom, Absalom!”-i, mida ma lõpuni lugeda ei suutnudki, sest seal ei juhtunud midagi ja kirjanik kordas üha üle juba eelnevalt öeldut, lisades sinna mingeid detaile (nagu mingi vana inimene, kes aina heietab ja heietab). Sinises esmaspäevas juhtus rohkem ja raamat oli pidevas ajalises kulgemises, kuigi minategelane meenutas minevikku, ei teinud ta seda liiga palju. Kuid mõlemad raamatut kulgesid ühtlases tempos, kus kunagi polnud midagi oodata. Peategelane lihtsalt logeles ja vaatles kahtlustavalt ümbritsevat, lastes end kaasa vedada voolul, mis ta kogemata kaasa võttis ja allapoole rentslisse viis.

Lõppkokkuvõtteks oli raamat täitsa loetav ja sobib euroopalikku tänapäeva kirjandust esindama küll (ma loodan). Kuigi hollandi kirjanduse ülevaateks oleks vaja mõnda kirjanikku veel lugeda.

***

Alloleval slaidireal pole raamatuga mingit pistmist. Käisime nädalavahetusel Karksi-Nuias ja seal toimus vanade mootorrataste kokkusaamine ning ma tahtsin neist tehtud pilte kuskile riputada. Kuna tavaline digipildindus muutub iga päevaga aina igavamaks ja ma just tegin endale vahva fotoraami, siis läbisidki fotod mõningase tuunimise.

This slideshow requires JavaScript.

9 thoughts on “Arnon Grundberg. Helesinised esmaspäevad

  1. Oudekki 11. juuli 2011, 14:43

    Rhaamid, raamid on väikekodanlik faas…

    Like

  2. Manjana 11. juuli 2011, 15:14

    ma ise nimetan seda freimiks, aa blogisse tahtsin korrektset eestikeelset väljendit. sisuliselt on see brush.

    Like

    • Oudekki 12. juuli 2011, 22:21

      Mitte sòna ei ole vàikekodanlik vaid efekt ja tulemus😛

      Like

      • Manjana 12. juuli 2011, 22:53

        ehh, mõned väikekodanlikud asjad on nii nummid nigu kassipojad😀

        Like

  3. Manjana 11. juuli 2011, 15:44

    aa, oudekki, see film, millest ma rääkisin oli http://www.imdb.com/title/tt1046997/
    Miracle at St. Anna (2008). Selle tegevus toimus Toscanas.

    Like

    • Oudekki 12. juuli 2011, 22:35

      Aaa, see film, see tekitas palju kurja poleemikat (peamiselt ajaloo vàànamise pàrast, rààkimata partisanide esitamisest, kuigi mòned ytlesid, et kunstiliselt on kah halb film ka ning igav) ja sai halvad retsensioonid, siis ma ei làinudki teda vaatama lòpuks.

      Spike Lee on yldiselt heas kirjas, ilmselt see tekitas ka viha.

      Like

      • Manjana 12. juuli 2011, 22:56

        ma enam oma emotsioone ei mäleta. seal partisanid olid jah vist mingid äraandjad vms. aga, jah, ma liialt ei mäleta.

        Like

  4. luize 12. juuli 2011, 15:30

    Aga milliseid Hollandi muinasjutte sa tead?

    Like

  5. Manjana 12. juuli 2011, 19:29

    Ma teadsin, et mul on ilus paks lasteraamat “Hõbeuisud” http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?14325 Nüüd hakkasin vaatama ja selgus, et kirjanik on hoopis ameeriklane.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: